Maailma lõpus

Sulgesin silmad, kuulasin - mida? - ei tea. Võib-olla iseenese, võib-olla tema, võib-olla kogu maailma südametukseid. Kõik peitus selles: õnn, unustus, igavik. Ainult olla nii - igavesti.

Mida pimedam, vaiksem ja üksildasem oli, seda lähedam oli ta mulle. Tundsin, kuis suudluses me hinged vahetusid, kuis kaisutuses viimased seinad me vahel murdusid.

Ütle "A"

A-S-E-N-D-A-M-A-T-U.

Sest ma tunnen uhkust ja õnne, et olen leidnud kellegi nii hea.

Sõprus on miski, mille olen taasavastanud. Sügav ja ainulaadne ja särama panev.

Kõik saab korda ja kõigil saab kõik korda. Uskuge mind!

Ja kui ma saaks, siis ma jäädvustaks igat ilusat hetke... aga neid oleks vist liiga palju.

Muinasjutt

Ma lugesin Talle Tuhkatriinut. Seda sama raamatut, mis oli väiksena mulle nii kallis olnud.

Jõudsin lõpusõnade juurde: "Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni..."

Siis muheles Ta armsalt, pööras näo minu poole ja küsis: "Kaisa, kus kohata oma printsi?"

Ma ei oskanud midagi öelda, tekitasin vaid naeratuse oma näole ja kehitasin õlgu.

Ta küsis uuesti: "Kuid kas on neid üldse olemas? Kas ikka Sina leiad ühe?"

Paar sekundit piinlikku vaikust.

"Ma annan sulle teada, kui ma mõnda kohtan," laususin ma ja mu peas tekkis lootus. Õnneretk võib alata.

Mu inimesed.

Nad on mu omad inimesed ja kõik, mis teen on neile pühendatud.

Mu isa kuldsed sõnad: "Talumatult edukas."

Ning nüüd tahaks ma oma pea liiva alla peita. Nagu väike jaanalind. Lihtsalt sellepärast, et ma ei olnud seda headust väärt.

Ma pööran teise põse.

27 dresses

New York jälle. Palju naeru, stiili ja suurepärast linna.

"What color is that - vomit?"

Kool. Jälle ja otsast peale. Tahaks pisut veel kodus olla. Nautida kaua magamist, hilja tõusmist ja mitte-midagi-tegemist. Igal heal asjal tuleb kord lõpp. Kuid mine tea, võib-olla hakkab nüüd veel parem miski.

Kardan, väga kardan. Kuid südames tunnen, et see tuleb teistsugune. Pisut parem ja rõõmsam. Vaba. Esimest korda muutuvad jalad lausa nii nõrgaks - mis toimub?

Ei tundu hea märk, kuid loodetavasti homne ületab mu hirmu. Palun - palun tule hea!

2010?

Miski pärast ma ei saa aru, kas asi on üleväsimuses või on tõesti ilus aasta algamas?

Märksõnad naerust

Veloga läbi lume sõitmine. Lumeingeldajad ja segadus! Ma naeran.

You're only as tall as your heart will let you be. You're only as small as the world will make you seem.

Ilus, kui vaadata helgemat poolt.

Peame õppima märkama enda ümber seda, mille pärast saame õnnelk olla. Ma taaskäivitasin enda ja leidsin, et mu ümber on imelised inimesed. Hinged, keda ma võin uhkuse ja südamerahuga oma sõpradeks nimetada. Toovad naeru näole, ootavad sinuga und ja kaklevad naeruga.

Olen hetkel olnud 35 tundi üleval. Ma tunnen, et.... mu energia hakkab kaduma.

Mida te soovite?

Kui ma petan ja lausun inimesele sõnu, mida ta kuulda tahab - siis ma olen ju valetaja. Kellelegi ei meeldi valetajad. Ka talle mitte. Ta ütleb: "Lausu tõtt!" Nii ma sosistan talle välja, mida ma arvan. Mida ma tõesti arvan. Ma ei liialda ega ei hoia ennast tagasi. Siis tuleb vaikus. Ta vaatab mulle küsiva pilguga otsa, mis muutub järjest nukramaks. "Kuidas sa võid mulle nii öelda?" lausub ta ja ma näen pisaraid ta silmis. Ma tegin jälle valesti. Ma ei oska öelda õigel ajal õigeid asju. Või... või ei tea tema, mida ta tahab. Ta ei taha, et ma valetaks ja kui ma tõtt räägin - olen ikka paha. Hoian end tagasi ja noogutan. See talle ka ei sobi.
Võiks ära valida, mida soovib, palun. Ma ei oska mõtteid lugeda.

Do you want the truth or something beautiful?

Üks pilet vabade linna, palun

Siiski enamus, kes ei ole leidnud, otsivad armastust. Need, kellel on armastus, nemad otsivad reegleid ja õpetusi, kuidas sellest kinni hoida. Kuid kui minul ei ole seda ning ma enam seda ei otsi? Olen ma pea ära löönud? Ma lihtsalt ei pea enam seda vajalikuks.
Armastus on ülehinnatud.

On seal veel keegi, kes on minuga nõus?

Enesekontroll

Muutusi tehes unustan ma ära reeglid ning äkiline ja mõtlematu mina tuleb tagasi. Ma jälestan seda. Enesekontrolli on vaja harjutada. Säilitada tuleb tasakaalu ja tolerantsust.

Palju kingi.

Ta küsis minult seda nii äkki, teades, et ma olen veel noor: "Millist meest sa endale tahaksid?"

Ma ei osanud midagi vastata. Kogelesin ja unistasin. Peast jooksid läbi miljonid variandid, siis vastasin: "Sellist, kes ehitaks mulle suure riidekapi."

Ta ei olnud minu vastusega rahul ja ma üritasin täpsustada: "Elurõõmus ja sõbralik, huumoriga?"

Nüüd ei olnud mina oma vastusega rahul ja ma kordasin oma esimese mõtte lahti: "Keegi, kes oleks... oleks mulle peaaegu vastand."

Ta vaatas mulle segaduses otsa ja taipas, et ma ei otsi õiget hingesugulast: "Nagu mina?" naeris Ta.
"Nagu Sina..." Ma muigasin ja mõtlesin, et ka see on võimalus.

"Happy-Go-Lucky"

Enraha ja naeruga surra oleks päris hea. Kohati lausa väärt film!

"Ning siin ma vehkisin rattaga," ütles ta ja mina muidugi mõtlesin seda sõna-sõnalt.
Lisaksin tõe veel: mu tädi kardab, et armeenlased toidavad teda salaja kassi- ja koera lihaga.