Whatever future holds it will hold me, it will hold my peace, excitement and you. Future will bring even more joy, if that's possible; even more love, if that's possible and even more accomplishments, if that's possible. It will hold me in my arms and make me realise I have room for plenty more.
Future holds me in a warm embrace and then opens its palms when it's ready to move.
It's calm in here. The place where I lay burns so strongly but it will never burn me. It will just warm me up for the future.
And all I do is laugh with it because it will always, always plant me in the most richful places.
What a wonderful thought it is that some of the best days of our lives haven't happened yet.
Kaua ikka seista ühe ukse taga ja oodata, et see avaneb? Oodata, et sealt võtab sind vastu just see rütm, milles su keha kaotab kontrolli; see muusika, millesse võid uppuda; ning need käed, mis on valmis soojaks tervituseks?
Me võime oodata ja oodata. Kuid ükski uks ei avane ilma koputuseta.
Me võime oodata ja loota, et see avaneb siis, kui sealt on keegi enda eesmärkidel nõus lahkuma.
Me võime loota ja hinge kinni hoida. Kuid me ei saa midagi uut enda ellu, kui käsitleme asju vanal viisil.
Ning siis on meil valik, mis võib hirmutada ja panna südame ärevusepiiril värisema. Me loeme kolmeni ja koputame. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Ei tulda uksele vastu? Või tänatakse koputuse eest ning sulgetakse see taas? Ja kas see ongi see "kõige hullem"?
See on vaid usaldamine, et järgmine samm on meie enda kätes.
Ma olen otsustanud seda aega kasutada. Põrgata kokku oma kohustustega, mitte lasta minema lahendamata probleeme ja täiendada ennast suurte tunnetega. Kui väljas on pärastlõunane hõng ning päike peegeldab kui hommikuvalgust, tuleb endale meeldetuletada, et on aeg, kus päike tõuseb ja loojub samal ajal. See on aeg, kus pilk peatub edasi sõitvas autos ja meelepildid jäävad tänu tähelepanule ning valmisolekule sisse hõljuma. See on nukker aeg, kus taipad kui kiiresti kõik edasi liigub, soovides seda peatada... ning samal ajal kaob sul ajataju. Unustad ajataju. Unustad end vaatama seda pärastlõunast valgust, mis teeskleb olla päeva algus. Meelest läheb ära, mis tektites enne hirmu aja ees; miks kõik tundus nii lahendamatu ja ajendas tunnet, et isegi ühestki katki rebitud praost ei tule enam valgust läbi. Saan vaid lubada, et kasutada aega pilgu seisma jätmiseks ning taasavastamiseks on aja täisväärtuslik kasutamine.
Otsustame, et vahel peab meie aega kasutama meeldetuletamiseks. Ka kõige elementaarsemate tunnete, kohtade leidmiseks. Kõige elementaarsema enda valgustamiseks.
Calling me beautiful hundreds of times won’t make me more of it, won’t make me believe it. But it will remind me that it’s possible to find beauty in me. (Thank you.) _____________ Kutsudes mind kauniks, sadu ja sadu kordi ei tee mind selleks, ei pane mind seda uskuma. Kuid see tuletab mulle meelde et on võimalus leida minus ilu. (Aitäh.)
If you could meet yourself today what would you say?
Would you compliment yourself, complement yourself or compete with yourself?
Would you see all the things that I'm seeing or would you be so caught up by the things that don't define you?
What would you say?
Would you say you love yourself and want yourself to be you?
Would you love yourself?
I wish you would.
Your mess, fears and doubts are making you fragile - and being fragile in this stone cold world is more important than being... well, stone cold.
I hope you love yourself. Despite it all.
You are worth more than they give you credit for.
You are worth more than you give yourself credit for.
What would you say?
I would say "Thanks" for surviving every illness and doubt. For getting up after love that has been lost and getting lost in love. Thanks for being there for the ones who matter the most and thanks for trying to be there for the ones who matter the most. Thanks for enjoying the summer and loving the snow. Thanks for being brutally but lovably honest. Thanks for choosing finally the path that's worth time and soul, thanks for not changing. For not changing your jokes, beliefs and standards. For not changing yourself. But being more yourself, every single day.
Some day I'll write poems about this but first I must survive it.
On möödas peaegu aasta, kui ma kirjutasin #auskaisa2015 peatüki. On möödas aasta sellest kui arvasin, et nüüd olen aus. On möödas aasta ning lõpuks ma olen selle saavutanud.
Ma olen lõpuks saavutanud vabaduse - olla aus iseendaga ning vaadata, mida see muudab minu ümber. Huvitav on jälgida, kes kuulab ja leiab selles austust... ning keda see hirmutab. Kes leiab, et inimesed ei ole ikka ausad ning kes sellega näitavad, kui vähe nad suudavad üleüldse usaldada.
Mul võttis tegelikult, väga täpselt aasta, et siia jõuda.
Et olla aus.
Olla haavatav.
Olla inimene.
Kõige tormilisem aeg on möödas ning ma olen inimene. Täpselt nii nagu iga teine mu kõrval seisja.
Olla aus iseendaga ning keskendumine endale viis mu tee tagasi nende juurde, kes mind vajavad - ma saan taas aidata. Ma saan olla olemas, nii füüsiliselt kui vaimselt, oma lähedaste jaoks (mitte alati, aga ma teen püüdlusi sinna poole), ma leian endas energiat, et aidata. Et olla olemas. Inimesena.
Mitte oodata, et heade asjadega tegemine tekitaks minus head tunnet. Vaid leida endas valik ja vabadus... Levitada headust nagu armastust, mitte lasta sel levida nagu kulutuli.
Ma imestasin selle jutu üle, mida #auskaisa2015 tekitas nendes ("kuidas sa oled nii isekas ja tahad vaid endale head?"), kellele jäi arusaamatuks - et anda teistele head pead ise ka seest õitsema.
Teised ei vääri su halva energiaga abi, isekat abi, ebakindlat abi...
Nüüd...
Kõik on rohkem õrnem ning seetõttu ka meeletult ilusam.
Meeletult ausam.
Tõelisem.
