Kus te küll käisite?

Kellega laulsite?

Ilusad tüdrukud - silmad täis tuld.

Kvaliteetaeg Ullaga. Kvaliteetaeg Idaga. Kvaliteetaeg iseendaga.

Rahulik päev.

Falling

Kummaline päev oli. Mõned pöörasid ära - head mõttes ja lõbu oli laialt. Kaspar teeb füüsika õpetajale peapaela. Joonasega on füüsika tunnid lõbusad. Religiooni õpetaja on ülikõige!!!!!!!! Näitlejameisterlikkus on samuti ÜLIKÕIGE! Üks noorhärra on ka salaja pisut hea. Aga sellest me ei räägi ja unustame ära üldse. Ja igatsus on ka suur - nagu alati. Aga seda korvab õhtune trenn, mis on raske ja pärast on lihtsalt tuju väga-väga hea! Naeratus näos trammi ja liueldes ja tantsides kodupoole.
Ainult nüüd hakkan ma juba tasapisi seda baltika kanti kartma. Pistoda peab olema alati vööl. Veidrad onud!

Ning blogi pealkiri Fearless oli kunagi väga tõene. Nüüd on see tõesti juba irooniaga siin. Kuid uskuge mind - enne tegin kõike ikka väga mõtlematult ja kiiresti. Julgust ja spontaansust jätkus. Vajusin kiiresti, sain üle kiiresti - kõik oli kiire ja kartmatu.

Falling is not the problem

when I'm fallin' - I'm in peace

It's only when I hit the ground

it causes all the grief

Tim McGraw

Täna ärkasin esimest korda täitsa iseseisvalt üles. Täpselt kella peale. Koolipoole minekut ja geograafiasse. Vot see oli üks... väga mõttetu tund. Mitte kuidagi targemaks ei saanud ja vist mitte keegi ei kuulanud ka. Sai ainult trips-traps-trulli mängitud ja niisama naerdud.
Siis vist oli... kui ma ei eksi... inglise keel. Mis oli kohati päris tore.
Pärast seda oli ladina keel. Vot... see oli päeva tipp! Mitte millestki ei saanud aru. Ega hakka vist saama ka, kuna nalja oli rohkem kui üldse midagi!
"Usk surutakse nurka" + "kivi lendab pähe" - sellised jutud.
Süüa saime ka vahepeal, mis oli totaalne WIN!
Ja kõnetund oli ka täna Tõnis Rätsepaga. Hea oli. Mõnus oli. Hea jutt oli. Mõnus tund oli.
Tsillisime veel kohvicumis ja off-to-go = TRENN OOTAS! Ülihea oli. Väga, super, hüper väsitav. Aga hea! Peab taas rajale saama.
Kell oli juba üheksa, kui sain söögiplatsil Henri ja Mattiasega kokku. Mmmm. Ja öine baltijaam. Nice! Aga elus.
Tagasikõnd siiski ei olnud iseendale nii hea... vähemalt mitte selle playlistiga.

When you think Tim McGraw
I hope you think my favorite song
Someday you'll turn your radio on
I hope it takes you back to that place
When you think happiness
I hope you think that little black dress
Think of my head on your chest
And my old faded blue jeans
When you think Tim McGraw
I hope you think of me

Fuck yeaaaa!

Päev on igati korda läinud. Hommikul vara ülesse, asjad kokku ja Tallinna tagasi. ProDance ja valikrühm! Mmmmmm... Eks näha ole, mis saama hakkab. Loodetavasti jõuan!

"Dancers are the athletes of God."
~Albert Einstein

Kohe päris kool!

"Ja hetkel, mil ma ei oska midagi teha - ei oska ega saa ka keegi aidata. Muidu on küll kõik suured tarkpead. Ma ei taha vajuda. Kas on raske aru saada? Ei taha!"

Hommikul küll kartsin õue astuda. Vihma sadas ja tuul möllas ikka raevukalt. Kuid seadsin sammud Nukuteatri poole... ja saingi Monaga kokku. Õuyeaaah, läksime ikka väga rahulikult kooli. 8:45 beibi! Esimene oli... las ma mõtlen. Geograafia. Meeldib mulle, aga selline tunne, nagu poleks seda sada aastat näinud/õppinud/lugenud. Siis panime padavai matemaatikasse. Oh no, ja mu seljataga on Oskar ja Henri - tõotab tulla küll naerurohke! Võitsin kihlveoga Joonasel 2.- ka! HALLELUJA! Kirjanduses olin Joonasega. Ja Neemega. Ja pilkudega ja õpilaspiletitega. Ja siis oli küll kõht tühi, aga vene keele test ju ootas! See oli tsirkus. Bingo-loto! Aaaaa, koolis on Ingel ka! Naeran ise kõva häälega, kuna Triinu tüütasin ka sellega, aga tõesti... INGEL! Mis kõige parem - lavaline liikumine. Mmmmm, õuyeaaah! Ja seltskonnaga Mc-i ja tantsutrenni (mis oli luks!!!) ja koju.

Kõik läks nii kiiresti, et lausa kurb hakkas.

Aga kodus on ka hea olla. Kitarr, oma voodi, oma tuba, oma...

Arvan, et selline päevade kirjeldus kestab veel nädalakese. Lihtsalt - uus ja huvitav.

Siis panen vana teed pidi edasi. Hea tee on. Saab kõik ära rääkida südamelt.

Ma ei kuulu kuhugile

ei ühte, ei teise

ei uute, ei vanasse

ei siia, ei sinna

ei nendega, ei teistega

ei üksinda, ei inimestega

kordan end vaid koguaeg:

ei uute, ei vanasse

kordan end vaid koguaeg:

tühi tunne on sees.

Mida teha?

Kas uputada või unistada?

Ma ei tea, kas peaksin sind tänama? Võib-olla pisut olengi tänulik, et aitad mul leida tantsudele sisu. Aga nii valus on, et tantsiks end ribadeks!

Roks

Täna Vabaõhumuuseumi! Humanitaari rühmaga: humanitaar, muusika ja teater.

Oli tore... oli. Või õigemini... huvitav ka ei olnud. Naljakas oli. Mul on ikka palju kartuseid. Fearless or what... Nii küll ei lähe!

Maskotid teevad neile ka nalja. Mulle väga mitte. Aga üldjoontes on super! Hiinakas istusime suure kambaga ning nautisin olukorda.

Pärast Sandriga meeleheitlik Roksi otsimine ja kõik koos kesklinna istuma. Mis see oli - evil-puppy-eyes. No aitäh! Lusikanaine, eksimine, pilgud ja segased mõtted.

Moderni käisin ka tantsimas! Hea oli... teistsugune, aga hea. Kuidas see lause oligi: "Kunagi ei ole head või halba... on teistsugune."

Ja muidugi ma mõtlen, kas see hakkab iga postituse lõpus olema, see, kuidas igatsen ma kodu-rahvast. Võib-olla hakkabki. Mul ei ole selle vastu midagi, loodan, et ka neil pole. Südamed ja kallistused ja seebimullid teile sinna!

"Vahel on nii, et saatus tahaks, et me oleks koos. Aga meie ei taha... Kuid vahel on nii, et saatus lahutab meid jäädavalt, kuid meie jääme ikka kokku. Kuidas on need lood meiega? "

Kristerit igatsen ka!

On lollus ja naiivsus see
kui miski on mu südames.
Millest rääkida nüüd ka ei saa
ning midagi selle heaks teha ei saa ka.

Öeldakse ajalugu korub...

Esimene päev!

Sattusin hommikul paanikasse... Ja siis rahunesin, lükkasin tekkli pähe ja hakkasin kooli poole sammuma. Indeed, olingi vara kohal. Õnneks ilmus Kaspar ja Eike ka kohe kohale. Ning siis juba kõik kamp. Aktus, klassijuhataja, teatrirühm, Von Kraal.
Üha rohkem saan ma aru, et ma ei kahetse midagi, mis olen seni elus teinud!
Ainult pisut igatsen... ei saa salata.

Siis kodupoole ja õde-õde söögiaeg.

Ainuke kurb oli see, et mind ei olnud The Angusil... see oli tõesti muserdav.

Ja trenni - mis oli heaaa! Värskendav ja aitas alustada uut rutiini. Tantsuakadeemia oli täna. Homme ja ülehomme ka... Aga siis juba midagi muud!

"Alati olin ma unistanud sellest hetkest, mil saan ma alustada uut elu. Mitte elu, vaid lehekülge, peatükki või raamatut - jah, ära leierdatud jutt. Aga nii oli. Nüüd on mul see võimalus. Ja ma kartsin. Olin lausa surmahirmus. Ometi... ometi, ometi - olen ma rahul. Ja kuidas veel. Tsiteerin meest, kelle nimi kahjuks ei jäänud veel meelde: Haara päevast! Ela päevas! Aitäh talle... Ma võtsin kohe soovitust õppust."

Aga Tallinn on ka luks! VHK on luks! My hood on ka luks! Vanalinn on ka luks! Tants on ka luks! Kõik on... kodu!