Kas keegi teab, millal kevad tuleb?

Kas keegi teab, millal tuleb kevad ja võtab mind kaasa? Või toob tagasi? Või keerutab nii kiiresti, et tõusen lendu? Toob valguse ja alguse ja natukene ka selguse? Kinnine aken paneb ahmima õhku, mida toas ei ole. Välja näeb, aga välja ei saa. Või kui välja saab, siis ei oska sellega midagi peale hakata. Seisad ja vaatad, kõik möödub ja miski ei jää külge. Seisad ja vaatad, et kevad tuleb... aga mis siis? Kas uue ringiga tuleb vana taastamine, miski uus või hakkab korduma järjepidev muster?
Kevad toob valguse koos hommikuga ja loodab, et sa ka homme teda ootad.

My hands are cold

and my heart is gold.

I am not sure how the right way should feel like. Pretty unsure if I'm on it now. Everything I touch turns into a pile of uncertainty, sometimes freezes, often makes me doubt. Not seeing the living and only hearing the sound of broken phone line. My hands are cold, wishing the spring cherry blossoms would melt them into warm rivers. Begging them to wake up with the changing of seasons. My heart is gold. Like the sunsets now -- it's there, it's existing, gracefully existing but you know it's gone in a minute. Slowly disappearing. Going. Seeing its reasons to be there but still leaving us every time.

I am not sure why shouldn't I.

At 1:27pm you're destroying me

They have the power
to destroy me.
Somehow they do.
But only I
have the power to
build myself
a home.

Neil on võim
mind hävitada.
Seda nad teevadki.
Aga ainult minul
on võim
ehitada endale
kodu.

Being quiet at 1:27

Steady silence
brings out the truth
of what needs to happen.
What needs to be said.
We break it
because maybe
we are too weak
to hear
the truth.


Püsiv vaikus
toob esile tõe,
mis peab juhtuma.
Mida peab ütlema.
Me murrame vaikust,
sest võib-olla
oleme liiga nõrgad
et kuulda
tõde.

Jaanalinnu kombel

pea

linade vahele. 

Passiivne agressiivsus lõhkes

Mina ei ole mina, aga mina peab väga lugu sellest, kui te lasete mul võidelda. Punnitada. Ja proovida. Mitte apaatseks jääda. Tunda midagigi. Näidata kui hästi kõik on. Näidata, mis vajab heaks mõtlemist. Näidata, mis on tegelikult halvasti... ja vajab suurpuhastust. Vahel ma väsin ja näitan seda välja, vahel ma pööran värskest õhust tingituna 180 kraadi ja pühin sellega une. Ma ei ole kindel, mis viisil on õige või vale; ma ei ole kindel, kas ma üldse tean, mis on õige ja mis vale. Mu mõistus külvab prahti, mida ise toodan... ning ma istun ja sorteerin seda. Teadmata, mille peaksin ära viskama ning milline mõtetest kõlbab taaskasutada. Teadmata. Teadmata, kas usun tõde või vale -- teadmata, et olen saanud skeptikuks, kes ei tee enam vahet aususel ja petisel.

Ma väga vabandan ette kõige pärast, mis on tulemas. Passiivne agressiivsus lõhkes ja ma ei soovi enam seda edasi kanda. Soovin ennast kätel kanda. Sest siis jaksan ka teisi, ka neid, kes soovivad armastada.

1:27 ehk Ma ei palu sul jääda

Ma ei palu sul jääda.
Ma tahaksin,
aga see tunduks ebaõiglane.
Ma ei palu sul jääda,
sest mul ei ole
midagi,
mitte midagi
hetkel vastu anda.


I don't ask you to stay.
I would want to,
but it would be unfair.
I don't ask you to stay
because at the moment
I have
nothing,
absolutely nothing
to give you.

Mu pea on lõngakera

Mu pea on lõngakera. Või mu peas on lõngakera. Ei näe, kumba pidi ta eksiseerib.
Kuid näen, kui sassis see lõngakera on. Segamini. Otsasid ei näe. Põiminud ja pusas.
Närviliselt raputan seda, kiiruga lahti proovinud harutada. Räsinult väsinud, väsinult räsinud. Rapsinud ta rohkem sõlme, pingule, pisut katki. Kannatamatult proovinud parandada. Kiskunud end ühte suunda, teise ja kolmandasse ja neljandasse ja viiendasse ja kuuendasse. Võib-olla ka seistmendasse.
Kaks otsa on alati. Otsad ei ole kadunud. Ma lihtsalt ei näe neid.
Tasahaaval arutada üks sõlm. Teine. Puhata. Siis kolmas ja neljas ja viies ja kuues ja suur seitsmes ja... ma ei tea, palju neid on seal. Tasahaaval sõlmida lahti kõik põimunud osad. Tasahaaval. Kuid kindlasti seda tehes.

Kaks otsa on alati.
Püüan nad nüüd kinni.