Maailma lõpus

Sulgesin silmad, kuulasin - mida? - ei tea. Võib-olla iseenese, võib-olla tema, võib-olla kogu maailma südametukseid. Kõik peitus selles: õnn, unustus, igavik. Ainult olla nii - igavesti.

Mida pimedam, vaiksem ja üksildasem oli, seda lähedam oli ta mulle. Tundsin, kuis suudluses me hinged vahetusid, kuis kaisutuses viimased seinad me vahel murdusid.

Ütle "A"

A-S-E-N-D-A-M-A-T-U.

Sest ma tunnen uhkust ja õnne, et olen leidnud kellegi nii hea.

Sõprus on miski, mille olen taasavastanud. Sügav ja ainulaadne ja särama panev.

Kõik saab korda ja kõigil saab kõik korda. Uskuge mind!

Ja kui ma saaks, siis ma jäädvustaks igat ilusat hetke... aga neid oleks vist liiga palju.

Muinasjutt

Ma lugesin Talle Tuhkatriinut. Seda sama raamatut, mis oli väiksena mulle nii kallis olnud.

Jõudsin lõpusõnade juurde: "Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni..."

Siis muheles Ta armsalt, pööras näo minu poole ja küsis: "Kaisa, kus kohata oma printsi?"

Ma ei oskanud midagi öelda, tekitasin vaid naeratuse oma näole ja kehitasin õlgu.

Ta küsis uuesti: "Kuid kas on neid üldse olemas? Kas ikka Sina leiad ühe?"

Paar sekundit piinlikku vaikust.

"Ma annan sulle teada, kui ma mõnda kohtan," laususin ma ja mu peas tekkis lootus. Õnneretk võib alata.

Mu inimesed.

Nad on mu omad inimesed ja kõik, mis teen on neile pühendatud.

Mu isa kuldsed sõnad: "Talumatult edukas."

Ning nüüd tahaks ma oma pea liiva alla peita. Nagu väike jaanalind. Lihtsalt sellepärast, et ma ei olnud seda headust väärt.

Ma pööran teise põse.

27 dresses

New York jälle. Palju naeru, stiili ja suurepärast linna.

"What color is that - vomit?"

Kool. Jälle ja otsast peale. Tahaks pisut veel kodus olla. Nautida kaua magamist, hilja tõusmist ja mitte-midagi-tegemist. Igal heal asjal tuleb kord lõpp. Kuid mine tea, võib-olla hakkab nüüd veel parem miski.

Kardan, väga kardan. Kuid südames tunnen, et see tuleb teistsugune. Pisut parem ja rõõmsam. Vaba. Esimest korda muutuvad jalad lausa nii nõrgaks - mis toimub?

Ei tundu hea märk, kuid loodetavasti homne ületab mu hirmu. Palun - palun tule hea!

2010?

Miski pärast ma ei saa aru, kas asi on üleväsimuses või on tõesti ilus aasta algamas?