Paduvihm

Liisa sünnipäevapidu - check.

Hea seltskond - check.

Hommikune unelemine - check.

2km rännak koju paduvihma käes - check!

Rebelution - check.

Your voice makes my skin crawl.

Thumbs up!

"Puhkuse veedame kõik Viljandis..."

Boobi sünna oli cool. Lammutasime palju, kulgesime, naersime ja väsisime ära.

Nüüd on chill, sest laheda-Liisa sünnipäevapidu on täna. Kuhu peakski hakkama kulgema, et ikka õigeks ajaks kohale jõuda.

Success!

Ning mu vasak kõrv on miskipärast lukus. Küsimärk.

Elu on tõbras

ja lõpuks sa ikka sured.

Nii et võta kõik, mis saad ja jookse!

Sellegipoolest naudin veel viimaseid päevi/nädalakesi Lõuna-Eestis. Just, august jõuab lähemale ja mina jõuan lähemale uuele leheküljele. How deep. Kuid nii ta on. Lihtsalt ei jõua enam ära oodata. Kõlaks nagu ma tahaks kooli? Jah, ma tahan. Tahan seda kooli, seltskonda, vanalinna ja teatritunde.

PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE, LIISA! kes võib nüüd uhkusega klubisse sisse marssida ja õigusega alkoholi osta.

Homme aga Viljandisse, Boobi sünnipäevale. Sounds like fun!

Triin ütleb:

mõistust on ju mul samavähe kui kolmeaastasel

Kaisa ütleb:

hahahahaaaa

Triin ütleb:

tegelt see oli küll solvang kolmeaastaste pihta, sest neil on rohkem mõistust kui mul

Chill.

Ja Krister tuli külla. Fun-fun-fun! Rumalad lapsed. Aga ülitsill!

Mida teha?

Kas minna? Oleks see siis õige?


Üks kõige mõistlikum plakat ütles: "Kui ma ei oleks teatris käinud, siis poleks ma see, kes olen."


Kuid nüüd ma katsun siiski mõelda, kumb oleks õigem...

Lemmikmees on ikka Krister: "No risk, no fun!"

I need Barney in my life.

Folk

Ei, ma ei suuda siin kõigest sellest möllust rääkida. Tsillimine, tsillimine, tsillimine. Lossi ja Tartu tänav. Rand ning kohutavad trepid. Nalja ja naeru. Jumalik oli!

Kuid mõne asja vastu sooviks, et oleks rohi. Või veel parem - vaktsiin. Siis ei nakatuks ma enam kunagi.

Folk - neljapäev

Üle elasime!

Alustasime folki The Angusega. Selline jumalik kooslus, et jäta kasvõi hingetõmbed ära. Pärast seda mõtlesime, et võiks seenele minna, aga parem tsillisime. Tillu sai veel Rommiga ka kokku, kellega vajusime Ugala välislavale. Oli tore. Siis mõtlesime, et võiks nurru hakata laskma, aga siiski tsillisime. Lõbus tuju oli juba sees, kooserdasime randa. Täiesti null - uni tuli ka. Aga me Tilluga ei tohtinud magama jääda, kuna siiski Ööülikool oli tulekul. "Mida teha, kui on keha?" Pool saali magas. Ei, jutt ei olnud igav - uni oli. "Mõtlesime, et lähme 00:00 seenele, a parem tsillime." Ja Mõru helistas vapra ja purjus häälega tundes kohe ära sms-i saatja. Pakkus, et lähme randa - aga ei, me sellised haritlased, et Ööülikool siiski möllas. Tagasitulles kaalusime oma variante - meid leidsid üles mingid kummalised poisid (Villi ja co), kes pakkusid kõike nalja. A me otsustasime, et tsillime homme. Välku ja müristama hakkas kah ning lõpuks tõmbasimegi kerra ära.
Ainult hommikul oli palav.
Aitäh, Mõrule, kes suutis ikka helistada ja üles äratada, väites - et tema pole magama veel jõudnudki.
Juhei, ja mis saab täna?