Suvi möödub liiga ruttu. Mul on vaja, et see seisma jääks. Et aeg peatuks. Et ma ei peaks muretsema, mis saab homme, ülehomme või paari kuu pärast.
Istun maailma kõige imelisemas paigas. Kodus. Õhtupäike on ikka sama kuum, kui viis tundi tagasi pärastlõunal. Te ei kujuta seda täiuslikkust siin ette, kui te ei saa seda proovida. Nagu näha pole vaja kaugele sõita, et tunda ennast ühes tükis.
Sellest tuleb üks pikk postitus. Ma tunnen seda ette.
Kas ma peaksin siis tõesti jätma millegi, mis püsib minuga, sest kardan olla üksinda? Või kas tuleb sellest üldse midagi välja? Kas asi on kartuses või tõelistes tunnetes? Ning mu tulevik tundub ühe enam mind hirmutavat. Ma pole vist seda kunagi nii kartnud nagu praegu. Soovitustest ei ole kasu. Kõik läheb ikkagi nii, nagu peab minema. Ainus asi mida teha saan on loota, et kõigest sellest tuleb välja midagi head... Võib-olla isegi midagi imelist.
Mõni hetk on justkui imeilus. Ma märkasin, et nädala jooksul olin ma mõtetest vaba. Kuid ka märkasin, et vaba pole see, mis olla tahan. Muidugi on suurepärane tunda end õiges kohas... kuid vahel peab riskima, et oma mugavusstsoonist välja tulla. Ma olen liiga laisk. Ma tahanksin pigem selle viisiga elada, et "ära otsi, õiged asjad tulevad lihtsalt su ellu." Ning samas karjub teine pool "kes otsib, see leiab."
