I know that you feel me somehow ...

Ohhhhh, kui hea!

Minu jaoks maailma lühim folk... aga nii hea, et ma ei suuda seda kirjeldada.

Sõit, Ugala välilava, mööda laulmised, part, ei mäleta, prügikastid, ei mäleta, Rubiin, turvamehed, Raku, Liisa kadumine, ei mäleta, ei mäleta, Allar, Liisa leidmine, ei mäleta, THE ANGUS, ei mäleta, Liisa taaskadumine, Liisa otsimine, Kaspari otsimine, Kaspari leidmine, tänu sellele Liisa leidmine, ei mäleta, Rubiin vist jälle, ei mäleta, Ugala juures asuv kirik, ei mäleta, Raku, Liisa püksid, Rauno, taas Ugala välilava, katkised muffinid, tagasi tripp, Rubiin, Harry Potter, ei mäleta, lepatriinu, ei mäleta, Statoil, mitukümmend kilomeetrit, kahe tunnine uni.
No, kui see ei olnud epic elamus ühe ööpäevaga, siis ma ei tea, mida veel elult tahta. Jumaldus-jumaldus-jumaldus!

FOLK!

Lendame folgile Liisaga, aauuuauuauauuuuu! Ja loen aasta tagasi kirjutatud postitusi. Millised mälestused! Nüüd peab lihtsalt paari päevaga elama kõik selle samamoodi läbi!

THIS IS A GOOD LIFE!

"The only person standing in your way is you. "

Vaatan Black Swani ja ikka veel võpatan iga ehmatusekoha ajal.

Geniaalne.

It's about a girl who gets turned into a swan and she needs love to break the spell, but her prince falls for the wrong girl so she kills herself.

Uhkus ja Eelarvamus

Elizabeth Bennet: And that put paid to it. I wonder who first discovered the power of poetry in driving away love?
Mr. Darcy: I thought that poetry was the food of love.
Elizabeth Bennet: Of a fine stout love, it may. But if it is only a vague inclination I'm convinced one poor sonnet will kill it stone dead
Mr. Darcy: So what do you recommend to encourage affection?
Elizabeth Bennet: Dancing. Even if one's partner is barely tolerable.

I will be rising from the ground

Lõpetasime kümnenda

Hiline. Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Sest nüüd ma sain pilte.

Laagri lõpust on möödas 7 tundi. Olen näinud Norat, süüa teinud, koristanud ja palju ringi sebinud. Ikka on süda laagris. Ikka on süda tantsus. Ikka on süda inimeste juures, kes tõid naeratuse näole ja rahu olemusse.

How to be something you'll miss?

Don't you hate those nights where you have second thoughts about everything and nothing feels right anymore.

Tahaks kellegi abi...

I'm not gonna listen

I knew better, than to let you break my heart....

TÄHTIS!!!!

NEIU NIMEKS SAI NOORA! TERE, OLEN VEEL UHKEM TÄDI!

Me seisame koha peal.

Kas ma võtan aega? Sest kõik seisab. Ma ei tunne kirge. Ma ei tunne ahastust. Ma ei tunne kurbust. Ma ei tunne joovastavat rõõmu. Ütle, mida teha. Kuna ma olen kindel, et keegi meist ei tunne enam seda. Ma ei julge midagi teha ega öelda. Ma kardan. Ma kardan ilma jääda nii paljust, aga samas nii vähesest. Ma ei tea enam mida uskuda. Mida kõrvust mööda lasta või mida enda sees seedida. Jube igavaks on kõik läinud. Ma võtan aega enda jaoks, aga ometi elan kellegi teise seiskunud maailmas. Me ei liigu edasi. Ja kindlasti ka mitte tagasi, sest siis oleks asi ju nii ärevust tekitav. Me seisame koha peal.

Mälestused

She loved the idea of sensory experiences invoking memories. Like how hearing some song from the summer of 2008 could suddenly take you right back there. Or how smelling a certain cologne could make you think of an old boyfriend. There were all kinds of sensory experiences that she associated with her and his life back in Santa Barbara. The coconutty scent of sunscreen. The taste of blueberry pancakes. Seeing constellations in the night sky.

And now ... she and he weren't even speaking to each other.

Nüüd istun siin pimedas toas, sest ma ei leia lülitit üles. Lõpetasin ühe raamatu ja arvan, et täna öösega lõpetan ka teise. Siis uuesti tööle - kui veel tööd on.

Ning just kuulsin alt korruselt, et tööd on küllaga! Jess!

Ilusat ööd teile, seltsimehed.

Või naised.

Vabandust.

Olen õnnelik õnnelike üle!

Would you lie with me and just forget the world?

Õnnistagu olgu see postitus!

Istun praegu oma uues korteris, tühjas toas ja vaatan, kuidas rulood üles pannakse.

Milline nauding on teada, et saan varsti kutsuda seda oma koduks.

Nüüd paluks ma endale tükikest Tõraveret. Raamatukogu. Vihma. Vahel päikest. Lolat ning küpsetamist. Tahaksin Tõraverre. Vist täna ei jõua. Hiliseks kisub. Aga ma nii tahaks...

Breakfast At Tiffany's õues

Unustasin mainida, et Kreete Mi juures oli ikka supermõnus!

Öösel vaadata õues Breakfast At Tiffany's on ikka jumalik.

Las ma kordan end.

JUMALIK!

Tükike und mu silmas

Boston on üks laul, mis aitab mind alati. Nii hästi kui halvasti. Nii rõõmsalt kui kurvalt. See lihtsalt kuidagi aitab.

Paar päeva on olnud täis tantsu, kallistusi ja suurepärast ajaviitmist. Tahaks aja peatada ja kõik välja lülitada. Mitte kõik, aga pigem tahaks ennast reaalsuse eest ära peita. Või reaalsuse enda eest?

Muretu. Hoolitsen enda eest. Kui mitte ainult enda, siis kellegi teise - vähemalt mitte enam maailma eest.