Passiivne agressiivsus lõhkes

Mina ei ole mina, aga mina peab väga lugu sellest, kui te lasete mul võidelda. Punnitada. Ja proovida. Mitte apaatseks jääda. Tunda midagigi. Näidata kui hästi kõik on. Näidata, mis vajab heaks mõtlemist. Näidata, mis on tegelikult halvasti... ja vajab suurpuhastust. Vahel ma väsin ja näitan seda välja, vahel ma pööran värskest õhust tingituna 180 kraadi ja pühin sellega une. Ma ei ole kindel, mis viisil on õige või vale; ma ei ole kindel, kas ma üldse tean, mis on õige ja mis vale. Mu mõistus külvab prahti, mida ise toodan... ning ma istun ja sorteerin seda. Teadmata, mille peaksin ära viskama ning milline mõtetest kõlbab taaskasutada. Teadmata. Teadmata, kas usun tõde või vale -- teadmata, et olen saanud skeptikuks, kes ei tee enam vahet aususel ja petisel.

Ma väga vabandan ette kõige pärast, mis on tulemas. Passiivne agressiivsus lõhkes ja ma ei soovi enam seda edasi kanda. Soovin ennast kätel kanda. Sest siis jaksan ka teisi, ka neid, kes soovivad armastada.

1:27 ehk Ma ei palu sul jääda

Ma ei palu sul jääda.
Ma tahaksin,
aga see tunduks ebaõiglane.
Ma ei palu sul jääda,
sest mul ei ole
midagi,
mitte midagi
hetkel vastu anda.


I don't ask you to stay.
I would want to,
but it would be unfair.
I don't ask you to stay
because at the moment
I have
nothing,
absolutely nothing
to give you.

Mu pea on lõngakera

Mu pea on lõngakera. Või mu peas on lõngakera. Ei näe, kumba pidi ta eksiseerib.
Kuid näen, kui sassis see lõngakera on. Segamini. Otsasid ei näe. Põiminud ja pusas.
Närviliselt raputan seda, kiiruga lahti proovinud harutada. Räsinult väsinud, väsinult räsinud. Rapsinud ta rohkem sõlme, pingule, pisut katki. Kannatamatult proovinud parandada. Kiskunud end ühte suunda, teise ja kolmandasse ja neljandasse ja viiendasse ja kuuendasse. Võib-olla ka seistmendasse.
Kaks otsa on alati. Otsad ei ole kadunud. Ma lihtsalt ei näe neid.
Tasahaaval arutada üks sõlm. Teine. Puhata. Siis kolmas ja neljas ja viies ja kuues ja suur seitsmes ja... ma ei tea, palju neid on seal. Tasahaaval sõlmida lahti kõik põimunud osad. Tasahaaval. Kuid kindlasti seda tehes.

Kaks otsa on alati.
Püüan nad nüüd kinni.

Avarust

Pimeduses ei näe avarust... vaid siis tuleb seda tunnetada. Loodud kaitsekihti tuleb lüüa augud, tuleb seda raputada ja lõhkuda, et valgus saaks taas sisse paista.
Mul ei ole vaja kaitset. Mul on vaja avarust. Vajan merd ja näha selle elu, seista mägede otsas, vaadata ning tunda võimalusi. Mitte karta kõrgust vaid vaadata, et ma ei kukuks. Vajan kõrgeid maju ning katuseid, suuri akndaid ja tühjasid heinamaid. Avarust, mida loovad öised tänavad, kus ruumi on nii palju; kirjutuslauda, kuhu oma mõtted mahutada. Avarust, mida tekitab liikumine ruumi ühest otsast teise; liikumine ühest sihtpunktist teise. Vajan avarust oma pähe ja sisse, et mitte ära uppuda kõige alla, mis soovivad klammerduda. Avarad ideed ja ausad vaateväljad, midagi ei ole palju, midagi ei ole vähe. Lõputut kõnniteed kuid lõputut metsa. Lõputut armumist kuid lõputut armastust. Avarust, mis tekib esimese kevadpäiksega silmas.
Valik on minu. Sest minu keldris on väga pime. Olen istunud ootuses nagu loodaks, et tuleks keegi ja leiaks mu siit alt. Aga siin on ju liiga pime. Ukselink tuleb üles otsida.

Ärkvel? Väga.

See on nii ilus, aga hirmutav, aga ilus ning seega sa tead, et need hirmud ei ole seda väärt.
Miski ei alga otsast peale, aga see... see nagu algaks. Kelle või mille tagasitulek see on? Ma täpselt ei tea. Minu? Kohe kindlasti. Armastusse armumise? Kohe kindlasti.
Nagu seisaksin vanalinna katusel ja ütleksin, et ma võin kukkuda. Ma võin vaadata. Ma võin edasi minna. Ma võin jääda. Ma võin kõike teha, sest ümber on nii ilus. Rahu. Ümber on rahu. Ja ehmatus, sest ma tunnen, et olen seal kohal - olen seal - olen.
Nagu hõljuksin soolases merevees ning võiksin uppuda. Ja võiksin ujuda. Võiksin lasta lainel kanda end kaugele või hoopis kaldale. Võiksin teid kõiki täis pritsida, rõõmust. See rahu, mis lubab seda kõike teha on ilus. Ja mina olen seal - olen kohal - olen - ei lähe.
Nagu ma istuksin 21:22 elutoas, laua taga ning ärkaksin. Nagu ma oleksin olnud tükk aega unes. Mitu päeva? Ei - mitu nädalat. Võib-olla kuu või kaks. Aga ma ärkan. Ma ärkasin. Muidugi tunnen piinlikust, mida ma unesegasena või unes kõndides teinud olen... kuid nüüd ma olen ju ärkvel. Rahulikult ärkvel, rahu sees. Üllatunud? Väga. Ärkvel? Väga. Samas erutunud? Väga. Ma ei osanud seda nüüd niimoodi oodata.
Miks ma ei suutnud end varem äratada? Miks äratuskell ei helisenud? Miks te ei raputanud? Või see oligi mu äratus?

See ilu ja rahu ja ärkamine on minuga. Olen mina. Ma lihtsalt olen -- ning ma olen nõus jagama, kasvama, liikuma -- koos. Minu valik on tehtud.

On palju head ja vähe paha. Palun, teeme nii, et ma enam pahasse oma pead, jalgu ja kopse kinni ei lööks.

First 1:27 in 2017

Sa oled jõgi,
millesse ma sukeldusin.
Lootsin, et põhi on soe
ja liivane.
Võib-olla pisut
pehmeid vetikaid.
Sukeldusin
pea ees,
kinniste silmadega,
suvetuult nautides,
kiirelt.

Aga põhja polnud.
Kus ma olen?



You are a river
in which I dived into.
I hoped the bottom is warm
and sandy.
Maybe there will be
soft seaweeds.
Dived in,
head first,
eyes closed,
tasting the summer wind,
fast.

But there was no bottom.
Where am I? 

Farewell to 2016

It was the year of grand changes. Different zip codes, places I called home, people who came and decided not to leave, and poems full of awakening. The year when my body got hit, broke down and cried, and the year when I understood it's time to heal and take time. Some good ones tried to find the connection we had, but little did we knew we were grown apart, no more emotions to add. I found a person who surprised me, showed me around and introduced me to my creative thoughts and sounds. Peace was made with me and a foreign land, I never want to escape again because it all can work out as I planned. 2016 was the year full of self-love, or at least learning how and seeing what could do and what I could become. It had its magic of breaking me into little parts, but luckily I found my way back in art. The whole year I thought maybe writing kills my mind yet I learned who I am and now I love the one I did find. I worked with people who I disagreed and helped the ones whose hands shake and bleed. 

It wasn't the year I enjoyed, I loved, I made... but it was the year when I understood I shouldn't be so afraid. I still am a bit but I try not to, it's now 2017 and I like to believe that chances are new. 

Morning light will still take my breath away, but this year I promise to live and find the beauty after it... and it's going to be okay.