Her beauty is never going to make you less beautiful. His beauty is never going to make you less worthy of it. Tema ilu ei tee sind mitte kunagi vähem ilusamaks. Tema ilu ei tee sind mitte ealeski vähem väärtuslikumaks.
Ma sooviks kirjutada nii palju, kuidas ma tunnen või kuidas ma näen, mis lõhna ma tajun või kuidas mõtted võivad helikiirusel mu sees joosta - peatumata, puhkamata, valimatult võites mind. Millest puudus on, ma tean. Mida vähe on, ma tean. Mis mind õnnelikuks teeb, ma tean. Mis paneb mind seest kasvama, ma tean. Kuid teadmine on lakanud mind aitamast ning koputab küüntega kärsitult lauale, loeb sekundeid ja kardab tunde. Hommikupimedus voolab õhtupimedusse. Kärsitu koputus lukustab kõrvad, halvab jalad ja käed kuid paneb meele vaigistamatult genereerima ideid, mida ise pole istutanud. Ideid, mille üle hetk tagasi võisin naerda; võisin mõelda, kuidas mõeldakse küll neid; võisin lükata need eemale oma mina-pildist ja sellest maailmast, kus tegelikult elan. Ma tõmban koputuselt laua alt. Ning ta leiab võimaluse koputada põrandal edasi. Ainus idee, mis suudab koputuse lollused tasapisi vaigistada on järjepidev idee teda peatada. Järjepidevalt proovida teda peatada. Järjepidevalt summutada ta heli. Järjepidevalt harjutada end ta eemaldada.
Ma tean kõike ja samas mitte midagi. Mu sees elab kõik ja väsib kõik. Ma järejepidevalt äratan end.
Mu sees on paradiis, aga ilmad on lihtsalt natukene külmaks läinud.
Ma imetlen su püsivust. See, kuidas sa püsid protsessis. Püsid tänases päevas. Püsivalt loodad head või teadvustad endale püsivalt, et varsti on kõik kohe hea. Püsivalt tuletad meelde ilu, mida sa näed. Püsivalt ütled "ei" sellele, mis seda ilu ei kasta. Investeerid sinna, kus soovid näha kasvu. Investeerid endasse, et näha enda kasvu. Viisid, mis moodi sa seda püsivust säilitad, näitavad su mõtteid, tarkust ning siiski püsivalt tegutsevat soovi. See, kuidas sa püsivalt võid imetleda inimest, või pärastlõuna valgust, või leida lahendusi pärast und on miski, milleni me kõik püsivalt pürgime. Otsides su püsivusele alust ei saanud ma märkamata jätta, kui lihtne on seda püsivust saavutada - raskus seisneb seisma jäämises, sest meile püsivalt öeldakse, kuidas rahu peab otsima, mitte selles lihtsalt eksisteerima.
Sa oled see püsivus, millest me unistame, aga püsivalt kipume mööda jooksma.
Hirmust, et kuskil on miski parem. Aga see miski kuskil ei ole püsiv.
Vaigista oma keha, et saaksid vaigistada oma meele ja vaigistada tunded ja vaikselt siis vaigistada aja, et saaksid kuulata vaikselt oma pulssi, mis ütleb ära - väga lihtsalt ütleb ära - mis teeb sind õnnelikuks. Ära seda vaigista.
Lase sel kõlada enda sees, nii valjult, et vaigistab ta üleliigse - nii valjult, et vaigistab ta liigesed.
Ja saada ta välja. Õue. Teiste juurde. Teiste kõrvale. Teiste sisse. Sinna, mis tekitab vaigistamatut õnne, et need vaigistamatud kõhtu õõnsaks tegevad tunded saaksid leida endale kodu.
Vahel üksi istudes on ruumis veel keegi. Keda ma ei tunne. Kelle ma olen sisse lasknud. Kes on võõras ja räägib ainult seda, mis juhtub väljaspool. Ruumis on keegi, kelle koht ei ole siin, aga ometi leiab ta oma tee mu tuppa. Ta istub voodiserval, seisab köögis või hoiab kätt pulsil. Võib vaid hetkega võtta kogu situatsiooni üle ning muuta selle millekski, mida ei mina ega ka keegi teine ei osanud arvata. Vahel, tõesti vahel on ta väga aus. Kuid kui see hetk möödub, siis külvab ta mind ideedega, mis on võõrad mu keskusele. Ja ta loobib, loobib oma sõnu minu suunas, minu pihta ja kasutades mu keha. Unustab kohvi joomata, armastuse tähelepanuta ning sõrmed rusikasse.
Ma lasen ta sisse ja ta palub mul lahkuda.