1:27 for you... yes, you

Please finally learn... that
someone, somewhere,
right now,
is trying to manifest you.
Don't forget that. Never forget that.


Palun lõpuks õpi, et
keegi, kuskil,
just praegu,
loodab sind leida.
Ära unusta seda. Mitte kunagi.

Truth at 1:27

Maybe the world
screams us the truth
but we are too
stubborn
to listen.

Võib-olla maailm
karjub meile tõde,
aga me oleme liiga
jonnakad,
et kuulata.

1:27 home in Budapest

I guess now I know

what it takes

to make myself

a home. 

Over there,

in here, 

in someone,

in me. 

It is a wonderful

wonderful place...

but tell me why I'm only home when I'm alone? 

Ma arvan, et nüüd

ma tean

kuidas teha

endale kodu.

Kusagil seal,

siin samas,

kellegi sees,

iseendas.

See on imeline

imeline koht...

aga ütle mulle, miks ma olen ainult üksi kodus? 

1:27am before flying away

I have no idea
why I came
when every time
something hits me
I want to run.
I have no idea
why am I going
when every time
I leave
I miss everything
I had.

Mul ei ole aimugi
miks ma tulin,
kui iga tagasilöögi
korral
ma tahan joosta.
Mul ei ole aimugi
miks ma lähen,
kui igal korral
lahkudes
ma igatsen kõike,
mille jätsin.

Give me a good reason why I should ever make a change... 

After 1:27pm

What comes after

is “after”
we talked about
in the beginning.
Yet when the
“after” arrives,
we have already
been talking about
new
“after”.
Are we ever there?

Mis tuleb pärast
on “pärastine”,
millest me rääkisime
kõige alguses.
Ometi kui
“pärastine” jõuab,
me juba alustasime
rääkimist
uuest “pärastisest”.
Kas me oleme kunagi
üldse kohal? 

After 1:27pm sounds

Stubborn

I've fallen in love with a stubborn heart. It planted it's seeds in the most fertile time and choose to rise even when it was too dark to see the path. It reminded me of what I am worth and reminded all the things I had forgotten. There are so many oceans I haven't swam naked in, so many spices I haven't tasted, so many stunning moments I haven't lived through. It's stubbornness said "no" when I wanted to bring myself down and screamed "yes" when I was learning to accept myself. Courage was injected in me by the most sincere laughter and the most sincere hands.
The stubborn heart wanted it. Wanted it all. And was always ready to live. It was me, who wasn't.

Sa oled ka juhus

Kuidas juhust austada, mitte juhuse teadmatusse uppuda?
Võta juhus õue jalutama. Lase tal hingata ning ise astuda. Erguta teda märkama, puudutama, uudistama. Toida teda regulaatselt nii, millist arengut sa sellelt juhuselt ootad. Lase juhusel tunda nagu ta oli oodatud juba aastaid, isegi kui ta oli täielik juhus. Paita juhust, lase tal valida, oota teda kannatlikult lahkudes tagasi. Osta talle lemmiklilli või vii ta oma lemmikpaika, saa teada, mis on tema lemmikud. Näita juhusele, et tema peopesa on tema peopesas - ta ei pea otsima - ja kui ta lubab, siis hoia kinni ta teise käe peopesast. Ümbritse teda iluga kuid õpeta teda ise seda nägema. Juhus võib tulla ja minna, tulla ja igaveseks minna... kuid juhus võib ka jääda. Tee juhusele valmis pehme ase, et ta saaks puhata ning loo talle kodu. Ära valmistu tema minekuks vaid alati valmistu tema jäämiseks. Mõnikord juhus vaid külastab ning mõnikord juhus tuleb, et jääda. Ära ehmu. Juhus on endas kindel ning loodab, et ka sina näed seda. Hoia juhust kui ta on haige, hoia kui väriseb rõõmust, hoia kui on õhtu ja anna märku, et hoiad teda ka hommikul.
Võta juhus õue jalutama, sest kohe on kevad käes.
Sa oled ka juhus.