She blossoms

She was everything I ever wanted. But I pushed her away by not believing she's here, by not believing she exists. Yet she does and she's here and she has been waiting so long for me to simply greet her and let her in.
Nourishing my wishes for the big ending dried up her skin, mind and feet. She begun to lose her words, lose her feet and lose her grace. I asked her what's wrong but never listened. She started losing it all even though she had it all. I guess she still has it, she's just too weak to take it all in. To realise where she is, who she is, what she has and what could she do.
Whatever she touches blossoms.
Hopefully it still does.

How do you say "sorry" to yourself?

Sa oled ka juhus

Kuidas juhust austada, mitte juhuse teadmatusse uppuda?
Võta juhus õue jalutama. Lase tal hingata ning ise astuda. Erguta teda märkama, puudutama, uudistama. Toida teda regulaatselt nii, millist arengut sa sellelt juhuselt ootad. Lase juhusel tunda nagu ta oli oodatud juba aastaid, isegi kui ta oli täielik juhus. Paita juhust, lase tal valida, oota teda kannatlikult lahkudes tagasi. Osta talle lemmiklilli või vii ta oma lemmikpaika, saa teada, mis on tema lemmikud. Näita juhusele, et tema peopesa on tema peopesas - ta ei pea otsima - ja kui ta lubab, siis hoia kinni ta teise käe peopesast. Ümbritse teda iluga kuid õpeta teda ise seda nägema. Juhus võib tulla ja minna, tulla ja igaveseks minna... kuid juhus võib ka jääda. Tee juhusele valmis pehme ase, et ta saaks puhata ning loo talle kodu. Ära valmistu tema minekuks vaid alati valmistu tema jäämiseks. Mõnikord juhus vaid külastab ning mõnikord juhus tuleb, et jääda. Ära ehmu. Juhus on endas kindel ning loodab, et ka sina näed seda. Hoia juhust kui ta on haige, hoia kui väriseb rõõmust, hoia kui on õhtu ja anna märku, et hoiad teda ka hommikul.
Võta juhus õue jalutama, sest kohe on kevad käes.
Sa oled ka juhus.

Season of gratefulness

It's the season of gratefulness.
And I am most grateful for those who make the best out of me. Without saying anything, without trying, without guiding. Those who inspire me to dance and write, who inspire me to quit whatever is not good for my soul and for those who just randomly swing into my life and decide to stay. Grateful for those who share hugs and maybe only quick "Hello"-s, but leaving me with so much - their energy, laughter, warmth, silliness and hope. The ones who decide to fight for their own creation and are always up spirit... even when things aren't going the way they naturally planned.
I am most grateful for those who have taught how not to be jealous and taught me that I simply need to do the things for myself... so I can help others. For those who move me when I need a push and for those who see me when I need a time for a break.
It's the season of gratefulness.
And even though it has been the year of hunger games, endless tears and honest fights... it has also been the most wonderful year full of connection and humour.
Connecting with people I never though I would connect this way.
Re-connecting, just-met-ting, out-growing.
Being so high. And the lowest I've ever experienced.
Luckily now there's only one way to climb back up. With laughter. With humour. With hope and revolution in me.
With heart full of gratefulness.

Year full of unlucky decisions... and extremely lucky accidents.

You don't always need a plan

Sometimes you just need to breathe, trust, let go, and see what happens. 

Always waiting for that perfect weather and the perfect human. Waiting for the perfect number on the scale and the perfect phone number to ring. Always waiting to make a move and being 100% sure what the answer would be (before even asking the questions). Waiting to go to sleep and weekends, even when it's a beautiful Tuesday morning.

Do the things that make your hands shake and break your comfort. Better an "oops" than a "what if."

Leave room for magic

Push play. 

August owns this special kind of vibe. At least for the last 3-4 years it has been the same.
Connecting to yourself, to the ones you love and to laughter. Everything becomes clearer and more clean. Even if starting the new season is messy... you know you have the good vibes with you.
Enjoying your own company, figuring out what happens next and enjoying the present. Taking chances of seeing new places, being with the ones you love and putting yourself in comfortable yet growing environments. Learning something that you should have known for a long time and realising what you have now. Gazing the sky full of starts, chilling until our bodies get perfectly numb and flirting with life... or whoever comes next. August has been the month of getting it together and realising what your mind and body could do, what they want to do and what they long for.

August owns this special kind of vibe. Love vibe. By seeing your friends getting married, loving your spotify playlists, being with best friends, laughing and arguing with family. Love vibe. By riding bikes, doing acrobatics in old town parks, enjoying a good cup of coffee.
Love vibe.
Realising that you might be out of love. But yet so in with life.

Me oleme taimed

Mis ühele imeilus viljapõld, kus suviti autoga mööda sõita ning peatuda unistusteks... see teisele töö ja perele leiva tooja. 

Me oleme taimed.
Ja ainus imeline selgitus, mis ma selle all mõtlen on see, et meie sarnasused ja erinevused teineteisega on hämmastavad. Ja hämmastavalt ilusad.

Kujuta ette kahte lille samast sordist. Võtame näiteks roosid. Seemnest tärkavad lilled. Enne seda otsustab ema, kuhu need kasvama panna. Üks ostab poest ja poetab koju potti. Armsasse vanalinna korterisse, mille hõng paneb taime vaikselt tärkama. Teine ostab poest ja poetab kodus aeda. Armsasse Lõuna-Eesti kirsipuudega maja taha, kus tal on ruumi kujutlusvõimeks, et kasvada suureks. Üks ja see sama sort. Võib-olla ka sama värvusega. Aga täiesti teine valmimine.
Me ei saa võrrelda sama sordi kasvamist ja arenemist; panna neid võistlema, kumb on parem ja halvem. Neil on olnud teised teekonnad. Teised võimalused. Teine muld ja "ema." Ning samuti nad ka kasvavad teistsuguseks.

Kujuta ette kahte lille samast sordist. Võtame näiteks tulbid. Tulbisibulast tärkavad ühel vanaema pannkoogihommikused kollased õied. Või ärkavad teisel tulbisibulast erkroosad päikeseloojangu toonidega nupud. Kuidas teha selgeks ühele neist, et tema ilu on sama, mis teisel. Kuidas teha selgeks, et teiste ilu võib imetleda ka enda omas kahtlemata. Kuidas teha selgeks, et on keegi, kellele meeldivad tulbid... ning kirsiks tordil veel täpselt tema tooni.

Kujuta ette metsikut aeda koos põõsaste, puude, lillepeenarde ning umbrohuga. Milliste erinevustega on nemad koos elanud. Keda õpivad nad tundma ja nägema. Kellega nad harjuvad üleüldse elama. Ja siis kujuta ette neid maitsetaimi su köögi aknalaual, kelle ainukesteks sõpradeks on naaber münt ning naabri-naaber meliss. Ta on kasvanud nendega üles. Nii peabki tema meelest maailm veerema ja arenema. Ta ei olegi harjunud lopsakate õunapuudega, mille all lapsed suviti pentangi mängivad. Ta on harjunud unistama ja valima enda ümber naabreid hoolikalt.

Kujuta ette kahte potilille: kaktust ja jõulutähte. Mõlemad on sul kodus truud kaaslased. Üks vajab vett vähe, seisab tihti üksi ja okkaliselt. Teine tärkab ja saab su kodust osa enne jõule, kui puhkeb ta õitsele ja kaunistab periooditi su elutoa lauda. Kas sa saad neid võrrelda? Mille alusel? Maitse? Meeldivuse? Kuid see ei ole ju päris õiglane võrdlus... See on puhas huvide eripära.

Me oleme taimed.
Vaatamata oma sarnasustele oleme nii erinevad. Vaatamata erinevustele oleme nii sarnased. Lõpeta oma teekonna võrdlemine teisega, kellel ei ole sinuga sama nimi. Ära tõuka eemale neid, kes paistavad võõrana - sest samuti paistad sina ka neile.
Näe enda ja elu ilu nii nagu imetled oma lemmiklilli; kirsipuid, mis poetavad sulle magustoitu ning salapäraseid troopikataimi, kelle kauge päritolu tundub nii eksootilisena.
Ei ole vaja enam ette kujutada. On aeg seda kõike näha.

Mis ühe jaoks on umbrohi, on teise jaoks võilillepärg, mis kaunistab tuule käes juukseid.