Julgen tunnistada, et vahel mulle meeldivad need lahtised uksed - kui seisad ja piilud sisse. Ootusärevus ning teadmatus vallutavad mu meeled ja ma tunnen end kui pimedana kommipoes - teadmatuses, mis maitse mu meeli kõditama hakkab. Need võta või jäta variandid. Need hüppa ja uju olukorrad. Need head või vead, millest ma tulevikus õpin.
Kuid inimesed tihti ei jäta ust lukust lahti või enese- ning kasvamiseaega. Nad tahavad vastuseid. Ning ainus võimalus on minul istuda, vaadata lootusetult enda ette ning küsida valju häälega: "Mida te minult ootate?" Mitte dramaatiliselt. Konkreetselt. Segaduses. Nad patsutavad õlale ja ütlevad, et ei oota midagi. Või et nad tahavad ainult head. Või et nad lihtsalt sooviks selgitust. Valetavad. Nad ootavad palju. Kuid keegi neist ei vaevu selgitama. Nad lihtsalt ootavad. Ja mina ootan vastust. Ja me lihtsalt kõik koos ootame, kuni ma saan taas jälle julguse kokku võtta ning ise oma meeli kõdidata.
Nii klišeeliselt või rumalalt kui see mõnele inimesele võib kõlada: inimene peab olema õnnelik. Punkt. Inimene peab elama. Mitte "ära elama."
