127 puudutust

ta voolas mööda mu õlga alla
ja isegi kui see oli külastus
siis taaskord
sündis
taaskord
tekkis
kõige võõram ja ilusam
soojus mu nahal

voolas
nagu kestaks see igavesti
ja ma proovisin end muuta
erinevateks materjalideks
et tal oleks hea
laskuda
et ta tahaks
tagasi tulla

127 korda

Kui ma saaksin,
siis viskaksin end
selle kõige ette
ja laseksin end vaadata
nii nagu olen.

Aga ma hoian end tagasi
sest
muidu näevad kõik,
mitte vaid sina.

We are like poetry 1.27

Some days I see everything
in poetry.
And if I breathe
it comes out as poetry.
And if you breathe
it comes out even more
like poetry.
So some days I feel
like everything we say
is synchronised,
in dialogue,
and we are
like poetry.


Mõndadel päevadel
kõik, mida ma näen
on luule.
Ja kui ma hingan,
siis see tuleb välja
luulena.
Ja kui sina hingad,
siis see tuleb välja
veel rohkem
luulena.
Seega mõndadel päevadel
ma tunnen, et kõik
mida me räägime
on sünkroonis,
dialoogis,
ja meie oleme
nagu luule.

1:27 päeval elab mu õnn

Nüüd muutub
1:27 öösel
1:27 päevaks.
Ma ei maga päikest maha.
Ma tõesti ei taha muud
kui valgust.
Öös on asju,
aga päevas on mu õnn.


Now
1:27am
changes into 1:27pm.
I won't oversleep the sun.
I truly don't want anything else
than some light.
Night is full of things,
but my luck is up
at daytime.

Vähem kui 127 päeva kevadeni

Ma igatsen kevadet.
Kõike selles.
Igat puudutust,
uut pilgutust,
igat põhjendamatust.
Ma igatsen külma ilmaga kevadet,
ja kevadel kevadet,
ja sooja suve lõppedes
igatsen kevadet
ja kaugel kevadest kevadet.
Sündisin kevadel
ja ainus, mida või keda
ma sünnitanud olen,
on kevad.

Ma lõpetan endas öö ehk 1:27 päeval

Ma lõpetan endas öö,

sest palju ilusam

on öö üleminek

hommikule,

kui esimesed kiired 

paitavad majade vahelt

mu väikeseid käsi,

mu suuri silmi,

mu külma keha.

Me ärkame.

Ööst ilusam on

minek õhtusse,

kus soe õhk palub

veel jääda;

kus rammestus reedab

elu täis päeva;

kus magusad haigutused 

ootavad pikisilmi hommikut. 

Tänamata täname päeva.

Ja ennast. 

Ja elu joovastust.

Ma lõpetan endas öö,

sest meil on ammu

juba käes

päevavalgus. 

It was not 1:27 but I was feeling it...

From this time on
my promise
to myself is
to take care
of myself first.
I do not
care anymore
about hypothetical thoughts,
about hypothetical
things
and words
and promises.
I care about
well being.
Simply being.
About how and who
puts the stars
in my sky
and eyes,
about why
I want to be
kissed and killed by the sea.
I care about what makes
me
me...
and what
makes me
dance in my poetry.

Being your own victim at 1:27am

I was standing
in from of myself
and repeating to myself
over and over
and over,
over again
with the face of
exhaustion:
"stop being a victim
of your thought".


Ma seisin
iseenda ees
ja kordasin iseendale
uuesti ja uuesti
ja uuesti,
ikka uuesti
näost väsimus:
"lõpeta olemas
oma mõtete ohver".

Current truth at 1:27pm and am

Ma tahaksin jäädvustada
igat tunnet.
Puudutust.
Naeru.
Aga miski pole parem
kui selle
praegune tõesus.


I wish I could capture
every feeling.
Touch.
Laughter.
But nothing
is better than
the current truth.

1:27pm is fresh in here

1:27pm in here
is never-ending inhales
of fresh self,
fresh peonies,
fresh thoughts...
or at least old thoughts
with fresh conclusions.
1:27pm in here
is hoping
that the grass is dry,
hoping that tomorrow
I'll be home
and hope.
Just hope.



1:27 tähendab siin
igavesi värske õhu
sissehingeid,
väskeid pojenge,
värskeid mõtteid...
või vähemalt
vanu mõtteid
uute järjeldustega.
1:27 tähendab siin
lootust,
et muru on saanud kuivaks,
lootust, et homme
olen ma kodus
ja lootust.
Lihtsalt lootust.

Ei, ma ei arvanud, et ma kohtan sind

ja ometigi sai see teoks. 
Sina olid keegi,
kes tungis läbi kõikide müüride,
kes avas kõik lukustatud uksed... 

Kas tõesti ainult selleks, et minuga kokku saada?

Ja nüüd on minu kord - 
minna läbi kõikide müüride
ja suletud uste sinuni.
Lootuses, et me teed
veel kunagi kohtuvad. 

- Miina Hint

Ja ma istusin ja mõtlesin. Seisin ja lugesin. Ohkasin ja keerutasin. Viskasin pikali ning sulgesin silmad. Vaatasin peeglis endale otsa ning sain aru... sel hetkel ei olnud vaja kedagi otsida - ma rääkisin endale iseendast. 

I start living

I start living.
And by that I don't mean trying.
Or I don't mean starting to.
I don't mean hoping to start living
nor wishing, believing or doing my best.

I start living by

creating this freedom around me

which contains of being mature but breaking it,

thinking about falling but actually flying. 

It contains of small pieces

of which I had forgot, 

leading me and introducing me

to myself. 

I start living and planting seeds
to places I've never been.
Defining myself with ideas not facts.
It seemed dark in the ground,
but spring watered me to come out
and made me blossom in the summer.

I start living by

wanting to go and wanting to stay. 

Around you 

I start living.

Lase rusikad lahti. vol kaks - inimesed

Lase rusikad lahti ja vaata oma käsi. Mõtle siiralt kätele, mida oled hoidnud ning headusele, mida oled kandnud.

Lase rusikad lahti ja lehvita. Viibuta sellele juhile, kes laseb sind üle tee ning väikelapsega emale, kes bussis otsib istekohta mitte ainult endale. 

Lase rusikad lahti ja austa. Neid, kes on su ümber, kes omavad enda mõtteid, tundeid ja nägemusi. Austa neid, kes ei jaksa teistele vastata samaga. Nad väärivad püüdluse eest siirast applausi. 

Lase rusikad lahti ja suru neil kätt, kes julgevad mitte armastada "traditsiooni" ja suru neil kätt, kes julgevad armastada leidmata selle definitsiooni. 

Lase rusikad lahti ja ära muretse, kust veganid saavad proteiini. Vaata enda suhu ning taipa, kas su elu jagab sulle piisavalt adrenaliini. 

Lase rusikad lahti ja jäta emotsioonide sõda. Kõik selles haiget saavad, kuid vaid üksikud paranevad, teistele jäävad sügavad haavad. 

Lase rusikad lahti ja püüa kinni, mis maha kukub. Pole olemas kedagi, kes kord abi ei vajaks, on aga vähe neid, kes seda pakub.

Lase rusikad lahti ja osta midagi, mis hoopis su hinge paitab. Naudi teatrit, mine tantsi või laula, tee midagi, mis ka ennast aitab. Ära ainult näe, vaid kohe julgelt vaata - kõike poole pepuga tehes võid end kohe kirest eemale saata. 

Lase rusikad lahti ja austa neid, kes sinuga sama värvi ei jaga. Pole midagi inimlikumat kui inimlikkus ning aksepteerimine silmade taga. Austa neid, kes kodus ei saa olla, ava käed ning võta nad enda hõlma alla. 

Lase rusikad lahti ja paita pisikesi kodu otsijaid. Kas vanemad pole õpetanud, et aidatakse abivajajaid? 

Lase rusikad lahti ja ava enda ees ajalehed. Vii end kurssi, mis toimub, enne kui oma mäeotsa taas eksisteerima lähed. 

Lase rusikad lahti ja hoia oma ümbrust. Austa loodust ja klassikalist kirjandust. Kasvata usaldust ja vahel vaata kahtlevalt teadust. 

Lase rusikad lahti ja ava enda uks või süda või mõistus, sellele, kes varem koputanud ei ole. Õhtud ei anna alati vastuseid, küsi uuesti hommikupoole. 

Lase rusikad lahti ning pane käima muusika, mis kõiki inimesi ühendab.

Lase rusikad lahti ning lausu eksinuile sõnu, mis neis hirmu vähendab. 

Lase rusikad lahti ning armasta erinevusi enda kõrval.

Lase rusikad lahti ning armasta hommikuid nagu pühapäeval.

Lase rusikad lahti ning saa tuttavaks enda kõrval seisva inimesega. 

Usalda kõhutunnet ning proovi vaadata südamega.

Lase rusikad lahti

ning lama kellegagi vanalinnas keset teed

vaadates tähti. 

Kevad jõudis linna

Ma ootan puhastustuld,
et see põletaks vihma.
Nii suurt ja nii tugevat,
et see põletaks vihma.
Kannatamtult
kannatlik.
Segaduses
selge.

Ma ootasin puhastuld,

kuid sain valguse.

Ja see valgus peatas kõik,

seisatas ja vaatas.

Nii vaikselt

vali. 

Kaootiliselt

kaunis. 

Don't be scared to walk alone

Don't be scared to like it. 

Kui mu elu vahel teeb vaheaja keerlemisest ja uuest informatisoonist ja uutest nägudest... siis ma istun ja vaatan välja. Oma uue laua taga tööl. Sisemine vaatlus ei ole selle pärast lõpetatud. Ma lihtsalt naudin ka välja poole vaatamist, et leida, mida oodata, keda oodata ja miks oodata. Need kõrgustest paistvad valgusvihud ei tundugi enam nii kaugel. Kas nemad on laskunud madalamale? Või mina olen tõusnud kõrgemale? Või on meie kohtumine hakkanud ristuma kuldsel keskteel?
Kuid ei, nad ei tundu enam nii kaugel. Samas ei taha ma ka poole sõidu pealt midagi ära sõnuda. Enne õhtut hõisata - kuigi olgem ausad, kell näitab kindlasti juba pigem uneaega kui keskpäevaseid valguskiiri. Kuid nautida ju võib. Nautima lausa peab. Tänulikkust peab näitama. Tänulik peab olema.
Mu oma New York on mulle lähemale jõudnud. Nüüd ma näen seda. Kui mitte lähemale jõudnud, siis olen ise sammu lähemale teinud. Olen selle avastanud enda aknast.

Tõusta

Ma tahan murduda, et siis jälle tõusta.
Või kukkuda, et vabalangemist nautida.
Ning oodata ja gravitatsiooniga võidelda.
Sulgeda silmad ja neid mitte avada.
Lubada puhata. Kaua magada.
Tahan ilma arvustamata rääkida.
Olla. Ja kuulata.
Olla. Ja tunda kuulatud.
Olla. Ja vaikust nautida.
Olla. Ja samas rääkida.
Ma tahan murduda, et kõrgemale tõusta.