pühapäev täis tantsu!

Ma jumaldan seda õnnelikku ja õiget naeratust oma näol, mida ei heiduta miski ning see ei kao enam kuhugile!


Neid salapäraseid inimesi tuleb aina mu ellu juurde. Ning nad leivad kummalise tee mu tuju tõstmiseks. Võõrad, kes teavad mind äkki rohkem, kui mu lähedased. Võõrad, kes parem jäävad võõrasteks - siis ei muutu nad üldisteks.

Kuid salajas ma ikka vahel loodan, et võimalust on kohtuda inimesega, kes paneb mind tantsima rõõmsaid liigutusi, kellele ma teen vaid soojendavaid laule, kes mõtleb minust... Kes on keegi, kes võitleb ja tunneb seda südames - ning mina saan seda vastu tunda. Ning.. ma vist valetan endale, aga lootus sureb viimasena. Või lootus on lollide lohtus?

Müsteerium paikneb su ilus...