Wednesday, December 28, 2016

Ajataju

Ma olen otsustanud seda aega kasutada. Põrgata kokku oma kohustustega, mitte lasta minema lahendamata probleeme ja täiendada ennast suurte tunnetega. Kui väljas on pärastlõunane hõng ning päike peegeldab kui hommikuvalgust, tuleb endale meeldetuletada, et on aeg, kus päike tõuseb ja loojub samal ajal. See on aeg, kus pilk peatub edasi sõitvas autos ja meelepildid jäävad tänu tähelepanule ning valmisolekule sisse hõljuma. See on nukker aeg, kus taipad kui kiiresti kõik edasi liigub, soovides seda peatada... ning samal ajal kaob sul ajataju. Unustad ajataju. Unustad end vaatama seda pärastlõunast valgust, mis teeskleb olla päeva algus. Meelest läheb ära, mis tektites enne  hirmu aja ees; miks kõik tundus nii lahendamatu ja ajendas tunnet, et isegi ühestki katki rebitud praost ei tule enam valgust läbi. Saan vaid lubada, et kasutada aega pilgu seisma jätmiseks ning taasavastamiseks on aja täisväärtuslik kasutamine.
Otsustame, et vahel peab meie aega kasutama meeldetuletamiseks. Ka kõige elementaarsemate tunnete, kohtade leidmiseks. Kõige elementaarsema enda valgustamiseks.


Wednesday, December 21, 2016

Voltage drop at 1:27

Maybe it’s not
my time
to be drowned.
Maybe I
just need
deep cleansing. 



Võib-olla ei ole
minu aeg
uppuda.
Võib-olla ma
lihtsalt vajan
sügavpuhastust. 



Tuesday, December 20, 2016

Hirm külmutab su

Hirm halvab. Hirm võtab osa sinust ja peatab selle osa töötamast. Mõistmast. Armastamast. Ta võtab ja vaatab, pigistab oma käte vahel -- keerab lukku su mõistuse, võimalused ja loovuse. Sunnib sind vaikima, kuid karjub sulle kõrva. Ütleb ainult seda, mida keegi ei sooviks kuulda, mida sina ei taha kuulda. Hirm halvab su mõistuse, ajataju ja ruumi. Hirm hakkab halvama su füüsist seisatades su jalad, kuumendades su temperatuuri ja väristades su käsi. Võtab võimust kohtades, kus ei tohiks ta olla ei käskija ega keelaja. Hirm istub su peal, hoiab sul ümbert kinni ja vaatab otsa. Mida ta tahab, et sa ütleksid? Soovib, et ütleksid, kuidas kardad ja tunnistad liikumatust? Valetaksid, et kõik on korras? Mida ta tahab, et sa üldse sellises situatsioonis ütleks? Ta külmutab kõik su häälepaelad.

Hirm vaatab sulle otsa ja ütleb, et tal on sinust kahju. Ja sel hetkel saad sa aru kui kahju on sul endast.
Mida sa hirmule vastad?


Thursday, November 17, 2016

Remember it at 1:27



Her beauty
is never going to make you
less beautiful.
His beauty
is never going to make you
less worthy of it. 



Tema ilu
ei tee sind mitte kunagi
vähem ilusamaks.
Tema ilu
ei tee sind mitte ealeski
vähem väärtuslikumaks. 




Tuesday, November 15, 2016

Natukene külmaks läinud

Ma sooviks kirjutada nii palju, kuidas ma tunnen või kuidas ma näen, mis lõhna ma tajun või kuidas mõtted võivad helikiirusel mu sees joosta - peatumata, puhkamata, valimatult võites mind. Millest puudus on, ma tean. Mida vähe on, ma tean. Mis mind õnnelikuks teeb, ma tean. Mis paneb mind seest kasvama, ma tean. Kuid teadmine on lakanud mind aitamast ning koputab küüntega kärsitult lauale, loeb sekundeid ja kardab tunde. Hommikupimedus voolab õhtupimedusse. Kärsitu koputus lukustab kõrvad, halvab jalad ja käed kuid paneb meele vaigistamatult genereerima ideid, mida ise pole istutanud. Ideid, mille üle hetk tagasi võisin naerda; võisin mõelda, kuidas mõeldakse küll neid; võisin lükata need eemale oma mina-pildist ja sellest maailmast, kus tegelikult elan. Ma tõmban koputuselt laua alt. Ning ta leiab võimaluse koputada põrandal edasi. Ainus idee, mis suudab koputuse lollused tasapisi vaigistada on järjepidev idee teda peatada. Järjepidevalt proovida teda peatada. Järjepidevalt summutada ta heli. Järjepidevalt harjutada end ta eemaldada.
Ma tean kõike ja samas mitte midagi. Mu sees elab kõik ja väsib kõik. Ma järejepidevalt äratan end.

Mu sees on paradiis, aga ilmad on lihtsalt natukene külmaks läinud.



Wednesday, November 9, 2016

Su püsivus

Ma imetlen su püsivust. See, kuidas sa püsid protsessis. Püsid tänases päevas. Püsivalt loodad head või teadvustad endale püsivalt, et varsti on kõik kohe hea. Püsivalt tuletad meelde ilu, mida sa näed. Püsivalt ütled "ei" sellele, mis seda ilu ei kasta. Investeerid sinna, kus soovid näha kasvu. Investeerid endasse, et näha enda kasvu. Viisid, mis moodi sa seda püsivust säilitad, näitavad su mõtteid, tarkust ning siiski püsivalt tegutsevat soovi. See, kuidas sa püsivalt võid imetleda inimest, või pärastlõuna valgust, või leida lahendusi pärast und on miski, milleni me kõik püsivalt pürgime. Otsides su püsivusele alust ei saanud ma märkamata jätta, kui lihtne on seda püsivust saavutada - raskus seisneb seisma jäämises, sest meile püsivalt öeldakse, kuidas rahu peab otsima, mitte selles lihtsalt eksisteerima.
Sa oled see püsivus, millest me unistame, aga püsivalt kipume mööda jooksma.
Hirmust, et kuskil on miski parem. Aga see miski kuskil ei ole püsiv.

Ma imetlen su püsivust.



Wednesday, October 26, 2016

My bed at 1:27

My bed is empty without you.
But it would be ever more emptier
without
me. 



Mu voodi on tühi ilma sinuta.
Kuid see oleks veel tühjem
ilma
minuta.




Tuesday, October 18, 2016

1:27

Ma sulgesin
oma suu
ning kuulasin,
kuidas ta kirjeldab seda,
mida näeb.
Jah.
Ma vajusin ka.


I closed
my mouth
and listened,
how he describes
what he sees.
Yeah.
I fell in too.



Monday, October 17, 2016

Saada mulle luulet

või saada mind ära.


Vaigista oma keha, et saaksid vaigistada oma meele ja vaigistada tunded ja vaikselt siis vaigistada aja, et saaksid kuulata vaikselt oma pulssi, mis ütleb ära - väga lihtsalt ütleb ära - mis teeb sind õnnelikuks. Ära seda vaigista.
Lase sel kõlada enda sees, nii valjult, et vaigistab ta üleliigse - nii valjult, et vaigistab ta liigesed.
Ja saada ta välja. Õue. Teiste juurde. Teiste kõrvale. Teiste sisse. Sinna, mis tekitab vaigistamatut õnne, et need vaigistamatud kõhtu õõnsaks tegevad tunded saaksid leida endale kodu. 

Wednesday, October 12, 2016

Õpin

Vahel üksi istudes on ruumis veel keegi. Keda ma ei tunne. Kelle ma olen sisse lasknud. Kes on võõras ja räägib ainult seda, mis juhtub väljaspool. Ruumis on keegi, kelle koht ei ole siin, aga ometi leiab ta oma tee mu tuppa. Ta istub voodiserval, seisab köögis või hoiab kätt pulsil. Võib vaid hetkega võtta kogu situatsiooni üle ning muuta selle millekski, mida ei mina ega ka keegi teine ei osanud arvata. Vahel, tõesti vahel on ta väga aus. Kuid kui see hetk möödub, siis külvab ta mind ideedega, mis on võõrad mu keskusele. Ja ta loobib, loobib oma sõnu minu suunas, minu pihta ja kasutades mu keha. Unustab kohvi joomata, armastuse tähelepanuta ning sõrmed rusikasse.
Ma lasen ta sisse ja ta palub mul lahkuda.

Ma õpin keelduma.


Sunday, October 9, 2016

1:27

You kissed my mind and I learned how to express myself.
Without the fear
of hurting myself.


Sa suudlesid mu mõistust ja ma õppisin, kuidas end väljendada.
Hirmuta,
kuidas võiksin end haavata.



Monday, October 3, 2016

Mu sees elab kõik

Vähese magamisega ööd parandab üks ilus päikesetõus aknast. Laupäeva varahommikul kui maailm magab või hakkab alles ringutama, muutub terve olemine, nägemine, hingamine ja arusaamine selgemaks. Selleks selguseks, mis tekib pärast vihma, kui asfalti lõhn on peadpööritavalt nauditav ning kõik tundub uus - kõik vana tundub uus ning kohal on uus.
Isegi, kui silmad on raskusest kinni vajumas, nägu reedab vähest und ning mõistus otsustusvõimetu, kas vajuda unne või jääda - on see hetk selge. 
Oma käsi vaadates näeb uusi varje. Seinad on teist värvi. Vaikus on hoopis uutmoodi. Kõlav, kajav, pehme, toonita ja sõnadeta, kuid lausub rohkem. Käes on hetk, kus hommikuvalgus tungib sisse nii tuppa, hommikumantlisse kui ka naha alla. Maailm seisab, ärkab ja alustab üheskoos. Maailm magab, aga miski on nii elavalt ergas, nii elavalt elus, nii elav. 
Ja mina elan. Nagu olemas ei oleks mitte kedagi. Ega midagi. Aga mu sees on kõik. Mu sees elab kõik.



Saturday, October 1, 2016

1:27

Kui ma avasin oma silmad,
siis nad pärisid, mida ma nägin.
Ma ütlesin, et ma nägin väikest end,
ainult veel suuremate
silmadega
ja veel lühemate
juustega -
väikest mind,
kes vajab olla minuga.
Ma ei näinud, mida ma armastan
või keda või millal.
Aga ma nägin
kuidas ma tegelikult
võiksin 

armastada.


When I opened my eyes
they asked me what I saw.
I said I saw a little me,
but with even bigger eyes
and even shorter hair -
a little me,
who needs to be with me.
I didn’t see what I loved
or who or when.
But I saw
how could I actually
love. 



Friday, September 30, 2016

1:27

Ma parem tunnen nii palju
et hingamiseks
ei jätku tuult.
Kui
matan
end elusalt käevangu inimesele,
kes ei loe mõtteid
mu suult.
Ma liialt palju vabandan,
ma tean,
kuid paratamatult tunnen,
et hapral, õrnal hetkel
võib soov mu juurest minna
ning ma selleks
end valmis sean.
Võib-olla ealeski
ei hakka ma uskuma oma ilu
kuid tea,
et armastan ma ennast nii
nagu sel sügispäeval
voodist vaadatuna
lehtede vahel, lahkuvat päikest vilus.
Mind tundma 

on
pandud palju,

palju,
millisena ma ennast
nägema peaks -
kuid kuidas käituma ja olema,
olla kellegi ese,
seda

pean ma veaks.
Seega laotan
ma
ennast oma jalgade ette,

ja sellele,
kes soovib maitsta
mu aega


ning ootan,
mis saab,

kas püsin või kaotan pea.
Kuigi 
ka sel pole tähtsust,
sest mul praegu
praegu on hea. 




Sunday, September 18, 2016

1:27





Calling me beautiful
hundreds of times
won’t make me more of it,
won’t make me believe it.
But it will remind me
that it’s possible
to find beauty in me.
(Thank you.)


_____________

Kutsudes mind kauniks,
sadu ja sadu kordi
ei tee mind selleks,
ei pane mind seda uskuma.
Kuid see tuletab mulle meelde
et on võimalus
leida minus ilu.
(Aitäh.) 




Wednesday, September 14, 2016

Vaikuses

Ma püüdsin täita oma vaikust, sest see tektitas ebamugavust. Kuid ma ei aimanud, et selles vaikuses on minu enda liigutused, hingamine ja minu enda, täitsa minu enda vaikus. Ilma ühegi informatsioonita, ühegi hirmuta või ihalduseta - see vaikus, milles eksisteerin - millega eksisteerin. Sõnuseletamatult vaikne oli. Mida ma olin kartnud? Kõndida iseendaga, lasta ööl enda peale vajuda, tunnistada olla päevast väsinud, tunnistada olla õnnest joobunud - kõhklusteta? Jutusuminas, kus inimesed ei valitse oma ideid, leidsin ma enda - kes ei valitsenud iseennast. Selles suminas mu keha karjus vaikuse järele, mu meel aga vaikis vaikuse järele. Vapralt ta vaikis, ootas ja vaikis, vaatas ja vaikis, kuidas mu füüsiline karje tormas ühest tänava otsast teise ja palus vaikust - ise taipamata, et ilm oli surmvaikne. Füüsis soovis vaigistada vaikuse, milles ta juba hingas, soovis vaigistada meele, mis juba tasa ootas.
Füüsis väsis. Tõmbas hinge suures saginas ja vaikis - arvamusteta, jooksuta, iseendaga ja vaikusega. Märkas, kuidas kõik ta ümber on nii tasa, õhk on nii kaunilt paks ja samas nii kerge, et tõstab ta selles vaikuses endast üle. Hingeldas, sest vaikuse otsimine oli väsitanud, hingeldas nii kõvasti, et lõpuks väsis ka hing. Ja ta oli vaikuses. Selles sõnuseletamatus vaikuses, kus ta võib olla väsinud, aga õnnest armunud; ta võib olla segaduses, aga muusikast toitunud; ta võib olla õnnelik - kartmata, kõhklusteta, muretsemata... kas ta võib olla.


Tuesday, August 30, 2016

Mi mañana

Coffee never goes cold
and legs will never be warm enough.
Incidental coincidence took over
the time,
the seasons
and the fried potatoes.
Poetry started dancing
in the middle of the room
and I realised
that's how the light gets in.



Serendipity.

Monday, August 29, 2016

Ma tulen kevadega

ja lahkun sügisel.



Ma ei taha uinuda, sest soovin mäletada kõike. Pool aastat tõi rohkem kui oleksin osanud ma arvata - tõi mulle midagi, mida ei osanud ette näha. Kedagi, keda ma ei osanud vaadata.
Ma tahan uinuda, et saaksin panna silmad kinni uues kohas. Mäletada midagi uut. Hoida midagi uut. Ärgata hommikuti natukenegi uutest unenägudest.
Kuid kõik, mis oli siin tuleb kaasa - välja arvatud need seinad ja jutud; need marrastused ja avatud avastused; need unetud ööd ja kohvitopsid. Kõik tuleb kaasa - välja arvatud see mina, kes oli siin. Ja ometi ma tulen kaasa... aga tükike teise minana.

o o o o


Magamatus pööras hommiku raskemaks ning lahkumise kergemaks.
Värisen kas vähesest unest, kohvist või ärevusest. Või kõigest kolmest.
Sügis paitab ilma ja hommikuõhku ning mu meeled on valmis postiindeksit vahetama.


Monday, August 22, 2016

Near iseenda üle feat. Poola

Kui keegi märkab, siis ma ütlen küll, et see ei loe - aga tegelikult natukene ikka loeb. 
Kui keegi märkab seda tehes mu õnne, siis just see loeb kohe palju.
Ja inimesse võib uppuda, nähes teda õnnelikuna - mitte räkides, vaid nähes. Nähes, kuidas ta ei usu oma olemasollu, kuidas ta ei usu elu olemasollu. See vähene usk ei tee teda õnnetuks vaid paneb teda imestama, imetlema ja imeliselt liikuma. Paneb teda mõtlema iseendale kõige täisväärtuslikumal viisil, pühib tema peast väiksemadki kahetsused või hirmud ning ta pehmub - sest kohtub iseendaga.
Ta võib ka laginal naerda. Seda aga ainult iseendale - kui keegi kuuleb, siis loodab, et teine mõistab, võib-olla naerab kaasa. Aga naerab iseendale, iseenda kõhust, iseenda organitest ja rakkudest - naer viib ta liigutused ruumi ja kogu ta maailm on… armastuse armumist täis.
Ja kes saakski sel hetkel mitte ellu armuda?

Ta katsub mitte unustada momente, kui ta riietas end vaid iseendale, kui ta naeris iseendale ja iseenda üle, kui ta liikus iseendale. Need tõehetked on ausad iseendale, vaadaku teised täpselt nii nagu nende sisemaailm peegeldab - tema liikus… iseendale, sest iseenast armastab ta tervislikul moel kõige rohkem. 


Muidu ei saaks ta miskit muud armastada. 

Sunday, August 21, 2016

Väärib väärida iseend feat. Poola


Mina olen siin. Ja mina peab julgema olla selles rahus, mida ta sees tunneb. Sest mina väärib seda. Mina arvab, et ta ei vääri - aga mina ei näe ennast nii nagu inimesed, kes mind armastavad. 
Isegi, kui see on raske - siis vahel peab end kõrvalt vaatama, nende silmade läbi, kelle paned sa tantsima, naerust nutma, aitäh ütlema või rahus uinuma. 

Vahel peab mina õppima oskama end ka ise kõrvalt vaadata - sest ega alati pole kõiki kõrval. Mina võtab siis ise enda silmad ja nägemise ja hinge ning vaatab - vaatab nagu eksponaati - imetleb nagu kõigi teistega ta teeb; näeb, mis omadused õitsevad; tunneb, kuidas ta on uhke olla temaga - iseendaga. 


Mina väärib mind. Ma ei saa endalt iseennast võtta.
Väärib väärida iseend.


Saturday, August 6, 2016

“Welcome. Make yourself comfortable.”

Even if things happen unexpectedly I guess the good thing to do is see why. Even if we are not ready then maybe they are. Even if I don't know how it happened or do I deserve it... then I realise that I guess I've made some great choices somewhere along the way. Somewhere... doesn't matter what exactly.

I'm floating in the softest
softest of water,
head to toes
and realising
I can still swim.

I really don't need to know why - either why now or them or me or water. All I need to feel is the warmth embracing my body and my soul dancing in and with it. Look at me looking at the water. It's like I've never felt drought before, like I've never been thirsty, like I knew how to swim all along.
Like I waited to meet you yet everything happened so sudden.
Like I knew I was going to meet you yet never knew I could swim so well.

My toes touch the bottom but I promise I'm eager to negotiate.




Welcome, river.
Make yourself comfortable.
I'm... not ready, but me. All I could offer is me and the best swimming techniques I've learned.


// almost-a-person-through-my-eyes

Saturday, July 30, 2016

Viimased neli kaunitari

Viimased neli otsivad kodu. Või hoolt. Või kasutust. Või kaaslast. 





100% puuvill
Värvitud tekstiili spreiga
6€ (+ kohaletoimetamine - kui vaja) 


Me ise oleme rohkem enda kodud kui need majad, kus me elame.
Kui need tegevused, mis me teeme.
Kui need mõtted, mis meile pähe söödetakse.
Kui need nimed, mis meile antakse. 

Me ise oleme rohkem enda kodud kui me julgeme endale tunnistada. 

Monday, July 25, 2016

Miski ei lähe meist mööda...

Kõik on mööduv
ja miski
ei lähe meist mööda.

Iga hetk, mis on õnnest kaugel on loomulik. Me peame vaid endale meelde tuletama, et see läheb mööda. Meelde tuletama, et meie oleme sellest suuremad ning aeg ei peatu enne, kui me seda füüsiliselt enam lugeda ei saa. Pisut mõistma, realistlikumalt, et kõik halb on mööduv... siis kui me laseme sel minna. Me teretame seda, proovime mõista miks nüüd ja mille nimel ning siis palume tal minna - aitäh, et tulid. Veel toredam kui ära lähed.

Iga hetk kui oleme õnnes on loomulik. Ükski hea asi ei lähe meist mööda, kui oleme endale lubanud teha ruumi. Võib-olla peame me õppima "laskma endal olla õnnelikud." Õppima, kuidas õnne väljendada, kuidas õnnes armastada ja ujuda. Me võtame õnne miskipärast kui boonusena - see lisa kingitus või võit, kui peaks ta tegelikult lihtsalt elama ja olema meis. Kasvama meis endas, kastma teda meis endas, õnnelik olema iseendas.

Luba endale leida õnne, kasvatada õnne, toita õnne - luba endale elada selles.
Luba endale olla.
Olla enda õnn.
Ja olla õnnelik.


Tuesday, July 19, 2016

Tõravere

Hommik tuleb vaikusega, hommikuvalgusega ja hommikukohviga. Jätab endast jälje terveks päevaks - tuleb teadmisega. Võimalustega, suurte võimalustega, et meie parimad suudlused, tugevamad naerud ja soojemad päevad on veel ees. Tuletab meelde, et kukkumishirmust õudsam on hirm jätta ronimata. Hommik tuleb, igal päeval, võimaluseta elu vahele jätta.



Päikeseloojang peegeldab end kõrgetelt puulatvadelt ja mina eksin ära ilusse, mis mind ümbritseb. Ja tunnetesse, mis panevad mind igatsema käidud teid ja avastamata unelmaid. Mul on see kindlameelne  ja õrn pilk, mis mind valdas pea täpselt aasta tagasi siin samas. Ning peaaegu paar aastat tagasi kaugel eemal. See on rahulolu, mida toidavad mu ideed, lootus ning eelkõige mina ise. See on rahulolu, et homme on veel parem kui täna - ülekoormatuna tunnetest - ma naudin igat sekundit selles atmosfääris.

o o o o o

Ma tahan, et meie majal ei oleks katust ja pilved saaksid sisse tulla... ja meid nendesse matta.

Monday, July 18, 2016

I'm ready to feel

the power of change.



If you could meet yourself today what would you say? 
Would you compliment yourself, complement yourself or compete with yourself? 
Would you see all the things that I'm seeing or would you be so caught up by the things that don't define you? 
What would you say? 
Would you say you love yourself and want yourself to be you? 
Would you love yourself? 

I wish you would. 
Your mess, fears and doubts are making you fragile - and being fragile in this stone cold world is more important than being... well, stone cold. 
I hope you love yourself. Despite it all. 
You are worth more than they give you credit for.
You are worth more than you give yourself credit for. 

What would you say?


I would say "Thanks" for surviving every illness and doubt. For getting up after love that has been lost and getting lost in love. Thanks for being there for the ones who matter the most and thanks for trying to be there for the ones who matter the most. Thanks for enjoying the summer and loving the snow. Thanks for being brutally but lovably honest. Thanks for choosing finally the path that's worth time and soul, thanks for not changing. For not changing your jokes, beliefs and standards. For not changing yourself. But being more yourself, every single day.

Some day I'll write poems about this but first I must survive it.

Sunday, July 17, 2016

I'm the 20-something

I'm the 20-something who genuinely thinks she could change the world. Or at least one world. Or one soul.
The 20-something who is trying her best to break out the system of society, standards, relationships and settling down - yet at the same time tries to understand what is needed to do to survive in this world. And at the same time accepts if she finds a good balance between those systems.
The 20-something who will walk off if she feels suffocated or treated badly.
The 20-something who gets that we need food, shelter and warmth to stay alive... but we need something more to (actually) be alive.

I'm the 20-something whose mom thought her to fight for this life - because we stand here only now and only for a short period of time. A very very short period of time.

I'm the 20-something who will try to share the best bits, but who never wants to leave out the emotion. Who is looking for the truth more than originality. Who is looking for laughter more than safety.
The 20-something who is learning to stay simple, positive and real. Focusing on the day ahead, accepting the falls and realising that it's all natural. Life is natural. Lying on the floor and feeling down is natural. Being in love is natural. Wishing to leave the county is natural. Leaving is natural.
The 20-something who will make decisions that will upset other people. But understands that we will all (have to) get over it.
The 20-something who realises we need to get over ourselves. Everyone. Why? Because humans care about each other but we don't actually c-a-r-e about each other in that way. (Wear those hippy pants or high heels or be bare foot or even wear all red if you want to - we actually don't care. I will root for you - you can laugh at me and I will root for you. Maybe I will laugh a little but nobody cares. Remember that!)
The 20-something who don't know what decision is good or bad. And who will soon realise that as long as you are alive and kind, there are no rights or wrongs.
The 20-something who is learning not to miss the sun when it's midnight and vice versa.

I'm the 20-something who will be extremely happy and extremely sad because she knows that's how she can feel life to the fullest - to create - to see - to feel. Who will not be stable as a rock because that's not living, that's existing.
The 20-something who starts her day with a coffee but ends it with a tea and even though she is trying to make healthier choices... life gets in the way. But she just rolls with it.
The 20-something who thinks way too much about existential problems and life and universe and spirits and people.
I'm the 20-something who is still scared to be the weird kid she was because she caged herself for so long. But I will inform you that she is learning and becoming closer every day. How? Thanks to people who she finds that let her be herself.
I'm the 20-something who finds a home but then realises home is wherever she is with herself - honest, breathing and dancing half-naked.
I'm the 20-something who is trying to give people some slack. And give herself some slack.

I'm the 20-something who understands that as long as we are alive... everything is possible. Starting with happiness and ending with Mount Everest.


Friday, July 15, 2016

Tere tulemast koju

Sa istud vaikuses ja kedagi pole. See ei häiri sind - ei vaikus ega ka olemine. Kui neljapäeva õhtu hakkab tervitama reedet, oled sina selles vaikuses, mis ei hirmuta, ei hammusta ning kohe kindlasti ei tee liiga. Su tuba täitub sinuga ja sina täitud iseenda hingetõmmetega. Oled kohal - tõesti oled kohal - selles ei ole kahtlustki, isegi, kui sa endas kahtled. Asjata. Leidsid oma juured ning nüüd saab tuul sind julgelt kõigutada - julgelt sasida, räsida ja armastada. Ära heitu, kui samm jääb kinni; ära jaga, kui musta-valget arvamust ei ole vaja; ära jookse minema, kui nii vähe on olnud. Jäta end ka iseendale, luba end jätta iseendale - kui palju sa ikka võid endast mööda joosta?
Proovinud ja proovinud ja kartnud. Mitu võimalust sa annad iseendale?

Kuid äkki, mine tea - äkki on see alles esimene...

Tere tulemast koju.
Nüüd on aeg elada.


Saturday, July 9, 2016

Minna ja tulla ja olla

Exhaust yourself in the glorious pursuit of of life.


Mu pea on tühi. Täpselt nii tühi kui üks pea saab olla. Ma tahan päästa iseennast ja kõike, kes vajavad, kuid samal ajal ootan päästmist. Mu kodu on täis mind ning mu maailm on täis mu kodu. Soov on joosta, aga rajada peatuspaiga juured. Hirm on jääda... ning ka minna. Raske on tühjale peale seletada, et kõik on hästi; raske on tormi ajal lendu tõustes rahulikult hingata. Nii jube vastikult raske võib olla, aga see on vaid märk sellest, et toimumas on midagi, mis toidab hinge. Midagi, mis tähendab midagigi.
Mu pea on tühi - kui tühi. Kuid mu süda on täis - mind ennast ja kõike, mida armastan. Või keda armastan. Tean nii selgelt, mida soovin ja miks, kuid endale tunnistamine tuleb nii raskelt. On aeg, kus kõik arvamused, kahtlused, meeldimised ja "peaksid-võiksid" tuleb pausile panna. Kõige tähtsama ning armsama kallal tuleb töötada, tuleb seda nautida ning vajadusel paitada. Enda süda vajab rohkem tööd kui me arvame, rohkem tähelepanu kui usume.

Minu minemised ja tulemised jäävad alati tulema ja minema. Sellega pean lihtsalt leppima - sellega tahan leppida, sest ega ilma ei saakski. Nüüd peab aga enda ees vastutuse võtma - pole enam kellegi teha, kuidas ja millal ma õitsen. Tõeline, iseenda järgi elamine hirmutab - kuid on ainus - ainus võimalus. Ainus võimalus elamiseks.

Mu pea on tühi - kuid pole tühi. See on täis mu süda. Ja mu süda on täis mu armastust.

Tuesday, June 28, 2016

Ei, ma ei arvanud, et ma kohtan sind

ja ometigi sai see teoks. 
Sina olid keegi,
kes tungis läbi kõikide müüride,
kes avas kõik lukustatud uksed... 

Kas tõesti ainult selleks, et minuga kokku saada?

Ja nüüd on minu kord - 
minna läbi kõikide müüride
ja suletud uste sinuni.
Lootuses, et me teed
veel kunagi kohtuvad. 

- Miina Hint



Ja ma istusin ja mõtlesin. Seisin ja lugesin. Ohkasin ja keerutasin. Viskasin pikali ning sulgesin silmad. Vaatasin peeglis endale otsa ning sain aru... sel hetkel ei olnud vaja kedagi otsida - ma rääkisin endale iseendast. 

Saturday, June 25, 2016

Mid-summer


I hear the summer breeze
and think
if this isn't good
then I don't know what is. 

. . . . . 

We have our small
Italy in the middle of
Estonia
Full of italian wine,
music
and
soul. 
Mostly soul. 



Thursday, June 23, 2016

I start living


I start living.
And by that I don't mean trying.
Or I don't mean starting to.
I don't mean hoping to start living
nor wishing, believing or doing my best.

I start living by
creating this freedom around me
which contains of being mature but breaking it,
thinking about falling but actually flying. 

It contains of small pieces
of which I had forgot, 
leading me and introducing me
to myself. 

I start living and planting seeds
to places I've never been.
Defining myself with ideas not facts.
It seemed dark in the ground,
but spring watered me to come out
and made me blossom in the summer.

I start living by
wanting to go and wanting to stay. 

Around you 
I start living.



Sunday, June 19, 2016

Breath away from fingertips

My mind wanders between distant countries
and being here
cuddled up.
Taking my time. And being
easy with myself.
Because either way I'm coming home.
To myself.
And I couldn't be calmer.
Impatience wants to be a part of me.
But I'm not a fan.

But tell me,
who wouldn't be impatient
when home is
so near, right there, just a breath away from your fingertips?





Undress my mind into little pieces
of which I've never seen before.
Water my eyes with tears of laughter
and water my plants with warm embrace. 
Create this little world 
and don't worry about
translation - 
everybody sees life
differently. 

Tuesday, June 14, 2016

Recovery

Recovery can make you or break you. Mentally. You either give up or force yourself moving forward.

3 months ago my only thought was - what if it won't work out. Was that what I needed to understand what means the most in my life? Was it really necessary to make me stand still so I would understand how much I need to move? How I live to move.

Now I wake up with thoughts of me being better. And by better I mean being in one piece.
I wake up, move myself quietly and thank myself for not giving up. Being easy with myself, yet determined to push myself to unknown zones.
I'm choosing of staying and not even staying but moving on.
My body is a stranger to me and every single day I'm trying to get closer again. Trying to be friends again. Getting to know every bone, every place that needs healing and every muscle whose scared to hurt herself.

If I need a quiet place, I will find it. If I need stories and people to take my mind off from it - they are here - thankfully. And If I want to be happy again... then I need to flow again.


I understood myself after I destroyed myself.
And in the process of fixing myself physically, I found myself mentally and found out, what means the most in everyday life.

Wednesday, June 8, 2016

And we keep living...

The moment I kept on walking was the moment I already knew I wanted to turn back. Even if I knew I was going back one day I was missing it already. Because on that moment my life was just that one day - new one was distant future and so my whole life was in on that day.

I realised that everything I wanted I had to make happen in that exact moment. No one will guarantee me that I can say tomorrow the things I'm holding in, that tomorrow will be the chance for me to go and do and be... Tomorrow is not here and all we have is today.
Our whole life with our past and wishful future is happening today.



Now it's a new day. Another day. Days have passed. And I haven't went back.
But since I'm wiser that I was yesterday... I'm going back today.
Can't miss another minute.
Going to move with the ones who teach me something new, move with the ones who will make me insanely happy, move with the ones who help me to become closer to breathing.
A year ago I wished I was in this moment I am today. It all worked out... and soon it will be even better.

Something is keeping us alive. And we keep living. Despite it all.

Saturday, June 4, 2016

Meeletult ausam. Õrnem. Tõelisem.

On möödas peaegu aasta, kui ma kirjutasin #auskaisa2015 peatüki. On möödas aasta sellest kui arvasin, et nüüd olen aus. On möödas aasta ning lõpuks ma olen selle saavutanud.

Ma olen lõpuks saavutanud vabaduse - olla aus iseendaga ning vaadata, mida see muudab minu ümber. Huvitav on jälgida, kes kuulab ja leiab selles austust... ning keda see hirmutab. Kes leiab, et inimesed ei ole ikka ausad ning kes sellega näitavad, kui vähe nad suudavad üleüldse usaldada.
Mul võttis tegelikult, väga täpselt aasta, et siia jõuda.
Et olla aus.
Olla haavatav.
Olla inimene.
Kõige tormilisem aeg on möödas ning ma olen inimene. Täpselt nii nagu iga teine mu kõrval seisja.

Olla aus iseendaga ning keskendumine endale viis mu tee tagasi nende juurde, kes mind vajavad - ma saan taas aidata. Ma saan olla olemas, nii füüsiliselt kui vaimselt, oma lähedaste jaoks (mitte alati, aga ma teen püüdlusi sinna poole), ma leian endas energiat, et aidata. Et olla olemas. Inimesena.
Mitte oodata, et heade asjadega tegemine tekitaks minus head tunnet. Vaid leida endas valik ja vabadus... Levitada headust nagu armastust, mitte lasta sel levida nagu kulutuli.

Ma imestasin selle jutu üle, mida #auskaisa2015 tekitas nendes ("kuidas sa oled nii isekas ja tahad vaid endale head?"), kellele jäi arusaamatuks - et anda teistele head pead ise ka seest õitsema. 
Teised ei vääri su halva energiaga abi, isekat abi, ebakindlat abi...



Nüüd...
Kõik on rohkem õrnem ning seetõttu ka meeletult ilusam.
Meeletult ausam.
Tõelisem.


Enjoy it. Because it's happening.

Morning walk and coffee hunt in Vilnius turned into laughter, sightseeing and hanging out in good company. It's possible to go there every year and not take a break of the madness - it's possible to not see what's surrounding us. So we took a break from the beautiful dance chaos and strolled our way to Vilnius' center. Sunday morning thoughts and beautiful laughter woke us up and gave the day a great kick. 

Wednesday, May 25, 2016

Life is too short to spend it at war with yourself

I am amazed. I am amazed about every single person who finds a way into my life, or I find a way into theirs or we just somehow meet. I am amazed about those who are far away and still closer than neighbours. I am amazed about what life is bringing me or what I'm bringing to myself or what is just an overall coincidence.  


Sidenote: why it's still such a taboo to talk about our negative feelings? We're humans. The practice stands in learning how to cope with them, accept them and nourish them with love. 
Yet we see it as a weaknesses. Yet we all sometimes have them. 
We have all been there. Not anything special, not weaker than the person standing next to us and smiling on the outside... 
Life is too short to hide yourself.
Life is too short to spend it at war with yourself. 

. . . . . 

I am amazed. About this optimism that is not even aggressively coded in me. It's just there. With the good and bad. 
And I'm simply amazed. 


Tuesday, May 17, 2016

I accept

I have nothing to say.
Everything is real nice. 
Everything is real.
Everything is nice.
I tend to think, that it's not real, because it's so nice. But then I realise that it is real.
Life is full of surprises and I let myself to be surprised. 
Really surprising.
And it's real nice.



After a long time and after a long period of letting my leg rest and be still, it's time to start. 
1 / 30 days of yoga. Blissful, beautiful, a bit painful, but still rewarding. Connecting with me, being aware and healing the body. Literally healing the pain points in my leg and some in my back.
I discovered some hesitations, uncertainty in me and being guarded up. So yoga is not for the body at first - it's for the mind. Being as much present as I can, seeing and trying to figure out where are those feeling coming from and how can I make a better ending for the day.
It's not always pretty. People tend to think it is - but I guess it's the superficiality that comes from the social media. The fear of showing vulnerability, fear of giving the Universe bad thoughts and bad feelings, fear of being a human. Yet I'm here to tell that it's not always pretty. Simple part of being a human. Of course it doesn't mean bursting everything out, letting the emotions take the advantage of you... it's finding the balance of your thoughts, emotions, body and soul.
The journey of yoga.




Spring in my soul and on my skin.
Stay present. #selflove2016

Sunday, May 8, 2016

Screaming "22"

"For all those years you have protected the seed... It's time to become the beautiful flower."


Week full of surprises, unknown connections, quiet thoughts and getting older. No wonder it has been a hectic ride - all this craziness turned my temperature up and mood somewhere in the middle. An awkward year of being 21 is now "so last year" and I'm here, ready to continue the #selflove2016.

After this magical yet "what the heck is going on" week my mind is blank. No, not the "I'm not feeling anything anymore"-blank. But it feels like a conscious balance - everything that life chooses to challenge me with is done or going to be done and I'm not nervous at all. Alright, maybe just a little, but it's the excited-nervousness... Accepting what is done and knowing that whatever comes is just a darling, little, adventure.
(At least I'm really hoping it is.)

The wish for 22 is to laugh with the adventure but take the passion with for a ride.
I do not know where I am after 4 months... but it feels like I'm walking home. Either way, it's going to be a home for me. Either way the option is beyond amazing.


Sunday, May 1, 2016

Mul on kodu

Pole tähtust kelle oma
varem olin ja kelle sa.
Vaatamata tagasi
saame julgemalt elada.

Valgus annab mulle sooja,
kevadel siis õitsen ma.
Kelle oma? Iseenda.
Nii saan suureks kasvada.

Friday, April 29, 2016

Connection

Connecting with people is strange - strangely beautiful.
It might be with someone you feel like you could talk till the end of time. Or with someone who shares the same humour and all you do is laugh - and that truly is enough for you two.
Sometimes you connect with a person only by sharing few words. Yet magically every time you see, you share a look that says more than thousand words ever could. Feels like you share a secret... of a great connection.
Some connections might brake, but they also might grow back together. Time heals and gives reasons to try again.
There will be humans who will come into your life, pick you up, swirl you around and then fly to the next one. But hey, all you can do is say "Thanks for coming! Thanks for showing me a good time!"
Most possibly there will be the ones who will make you feel infinite, make you a better person, put a smile on your heart.
And most possibly there will be the ones who will take that infinity away from you in a second.
Process of connections.




But in the end, it's good to feel something.
At least something. Doesn't matter if it's good or not.
It's something.

Aim for connection not for perfection. 
It's more inspiring. And humanly lovely. 

Wednesday, April 20, 2016

Travel MEGA-MIX '15

Only some tiny bits and pieces. 



Some years will give you the questions and the next ones will answer them.
The year 2015 was full of weird places, questionable situations and moments. It was the year of not documenting everything but questioning everything.
Now it's pretty clear that the questions needed to be out there... 'cause now, in 2016, the answers are slowly showing up - I am more showing up.

I wish I could just keep moving. Life will throw opportunities until I finally understand, grab them and run with them. My butt hurts of sitting on a chair. It would be different if it would be on an airplane... So let's change that.
My soul is already running. My body just needs to catch up with it.

Universe is giving us all the tools, people, moments and lessons. But it doesn't provide us time.
The time is now... if not now, then when? 

Tuesday, April 19, 2016

Elu võib naljakas olla

Mu hing ja mina ei hooli,
mis kell sa tuled.
Peaasi, et ootamatuse sa kaasa tood.

Mu hing ja mina ei hooli,
mis sulle nalja teeb.
Sest naer on teine kui nali.

Elu võib naljakas olla.
Kuid ta ei ole nali.



Monday, April 18, 2016

Mul on paha olla

Mul on paha olla. Seisan maa peal, aga hoian hinge kinni. Olen füüsiliselt keeldunud jooksmast kuid miski tormab ja otsib vaikust. Ma ei ole kunagi osanud aega peatada ning kes oskakski... kuid nüüd, hetkel, praegu võiks.
Mul on paha olla. Võõrutusravist. Unustades sõnu "ma ei taha" või "ma kardan, et". Võib-olla seda tunnevatki sõltuvuses inimesed - seda füüsilist jonnakust ja tahet saada tagasi mugavusstsooni kuid hoides sees lootust, isegi kui see on kahtlemist täis, ohuergas, eksimispelgas. See lootus peab olema järelejätmatum kui jonn.
Mul on paha olla. Seal kaugel mõeldakse mu peale ja mina vahel unustan ka selle, mis seisab mu ees. Seal oodatakse, igatsetakse ja toetatakse rohkem, kui mina siin neid, kes seisavad mu kõrval.
Mul on paha olla. Meretuul lülitab mu varsti välja ning ma pigistan silmad kinni - et mitte tunnistada.


Mul on paha olla.
Kuid see on märk, et varsti hakkab parem. Saame visata jalad taeva poole ja keskpäeval unustada kõik kohustused.

Mul on paha olla.
Kuid see on märk elus olemisest.

Wednesday, March 30, 2016

I've been romanticising about staying

Home is good and home is well. I'm good in home and I'm well. 

The magic of staying with yourself is that there's room for everything. Room for your own thoughts, room for your needs, food, sleep and time. 
Most importantly, there's room for others. For those who have fallen back on your mind, who you did not know you missed because you missed yourself more. Hey, but now when you have 'you', you understand that 'you' is enough... but it's always good to make dinner for two. Or four. Or get a drive-through. 
It's the stupidest excuse ever "I missed myself more". But life happens. And that happened. 
As long as get to home again... it's going to work out. 
You are good. You are well. 
Take good care of the good ones as well. 




"Don't tell me that you 'just don't get it' because I know you do."


Tuesday, March 29, 2016

Nädalavahetuse kompass

Kogu mu tuba on täidetud kollaka-roosaka päikesetõusu kumaga ning ainus asi, mis minus külmetab on mu varbad. Ja ainus asi, mis mulle sooja annab, lisaks pehmele suletekile, on mu süda.
Viimased päevad on olnud täis kõhtu kõditavat naeru, lähedust, uusi-vanu tuttavaid, uusi-vanu armastajaid, uusi-vanu uudiseid. Kõige selle uue-vana keskel seisin mina, nautides olukorda, kus tulevikku ei tea ja minevik oli meeltelt pühitud. 
Seisin ja pühksin pisara, tänasin, naersin ja taipasin: "Kui see ei ole miski, mis mind õnnelikuks teeb... siis ma ei tea, mis olekski." 
Isegi kui mu jalad või õigemini jalg mind enam ei kandnud, ei jäänud ma ka seisma. Ma ei saa endale keelata üllatusi ja võimalusi, mis soovivad mu elus mu kõrvale seista. 

Nii ma seisin sellega, usaldades ennast ja vaadates, kas see usaldab mind ka. 



Alma koos Chase Grace "Compass" kotiga. 

Saturday, March 26, 2016

Can I tell you a secret: single serving size

"Can I tell you a secret?
You don't have to be in a relationship.

I mean it. I know they force it down your throat until you choke on it. Girls aren't pretty unless they're wanted. Boy's aren't men unless they're having sex with someone. People aren't lovable until they're dating someone.

But a relationship won't always make you happy, and as wonderful as romance is, it isn't the only love that exists. I have seen friendships that are deeper and more pure than couples when they swear it's forever - and yet the friendship is the one people ignore.
I have heard so often "nobody loves me" out of the mouth of people who are single. And it kills me because if you ask them: where are your parents, your teachers, you classmates, your pets - they say, yes, okay, but it doesn't count. Of course it counts.

It is pretty to be in love. It's magical, I'm sure. But it's also wonderful to stop for ice cream in your prom dress with six other girls. It's also wonderful to go visit the world with nothing but a bunch of buddies who are really excited about learning.
The problem is: we're made everything about "the one." But maybe "the one" is just you, loving yourself, having fun, and being happy. Maybe instead of looking for out other halves, we should be piecing ourselves together.

Maybe I wasn't born unfinished. Maybe I am the one who makes myself better."

- Single serving size



Maybe you don't realise that in the end of the day you are happy with what you have. 
Maybe you don't realise that you are already in love. Love just works in different ways and forms. And your way is not worse because some others could not handle it that way.
Maybe your ways are... the best... for you. 
Not maybe. They really are. 

Sunday, March 13, 2016

Suddenly everything is in colour

I never thought I would see it this way.
Sometimes you meet someone and thought that you'd never like Tuesday afternoons, suddenly those are your favourite parts of the week. You thought that you had seen it all but then somebody shows up and all you can do is wonder how the heck you lived all this time with your eyes closed.
Being kind is even more beautiful, having a laugh is even more important.
Sometimes you meet someone and even though it's for a second... you know that there are good people out there. You realise it's not about being head over heels, it's about calmness - you've reached to the port of balance and grace. Sometimes you might fall in again, but you quickly recover your inner peace. It's the moment of realisation - there's so much more to see. And feel. And meet.



It's like you lived for the twilight but now... dawn is the only thing you wish for. To be more alive, to be more awake, to be more in love - with life.
To suddenly see everything in colour and light.

Wednesday, March 9, 2016

Captain of peace

Choose peace over worry and people over... stuff. 

I remember the first time I saw him.
He walked into the classroom with the warmest smile on his face and the most curious eyes I’ve ever seen. He sat down and I couldn’t take my eyes off him, his vibe was so uplifting. I knew immediately that he was the smartest one in this room and maybe even on campus. Not just facts-smart (which he was) but also mentally – so emphatic, so full of art, so full of love.
He reminded me of water. All his movements were flowing, all his knowledge were for the greater cause and he was there… to make everybody who let him feel worth at least… something. If not everything.

I remember the first time I talked to him.
He was there and something in me was drawn to him. All I could do was to burst everything out and see what happens.
He luckily became my favourite outburst-of-words of all times.





// person-through-my-eyes

Thinking of him feels like I could choose peace over worry.
Anytime. Anywhere. I just need to give it a time. 
And nourish it with art and soul. 

Tuesday, March 1, 2016

"I am always in love"

The Sun Also Rises, Hemingway




On nii teistmoodi hommikuti ärgata kui tean, et miski ootab mind. Mitte nädalate ja kuude pärast, vaid päevade ning aastate lõikes. Näen, mille jaoks olen võtnud hoogu ja kuidas mitte nüüd taas ette rutata... Päevad võiksid olla pikemad, et saaksin paitada kõiki neid, kellest hoolin. Et saaksin kõikide oma ideedega liikuda edasi. Et saaksin kiirustades aeglustada ja hingata sisse kõike, mille nimel soovin olla ärkvelolekus.
See sama ärkvelolek on saanud uue tähenduse nendes värvides, mida näen; nendes nägudes, kellega kohtun; nendes tegudes, mis on mu juurde tagasi tulnud... või olen mina nende juurde leidnud taas tee. Ometi iga natukese aja tagant sisse hingates märkan end selle keerleva maailma keskel ja taipan, miks miski on juhtunud ja mida sellest kõigest saab vaid juhtuda. Miks ja mille nimel? Miks ja mille nimel.

Varasemad kahtlused on pühitud, endised hirmud on võetud omaks ja mina olen siin. Armunud. Armunud? Jah, täpselt nii palju kui saab armastada ennast, oma rakke, oma töötavat südant, oma kallistuse kaugusel olevaid armsamaid ning neid, kellele pole veel kahjuks jõudnud puudutusi jagada.
Ma olen sõnatu ning see on vist õige märk. Elu üllatab ja mina lasen endal üllatuda, juhus mängib minuga ning mina vaid laon oma kaardid ette - et põnevust ja naeru pikendada.



Ma usun, et kõhutunne on tähtsam kui ükskõik kelle teise arvamus meie igapäeva tegemiste ning valikute kohta. Saame esmalt endaga tuttavaks, sest tänu sellele tuleb kõik järgnev vaid meid rõõmustav.