Mu sees elab kõik

Vähese magamisega ööd parandab üks ilus päikesetõus aknast. Laupäeva varahommikul kui maailm magab või hakkab alles ringutama, muutub terve olemine, nägemine, hingamine ja arusaamine selgemaks. Selleks selguseks, mis tekib pärast vihma, kui asfalti lõhn on peadpööritavalt nauditav ning kõik tundub uus - kõik vana tundub uus ning kohal on uus.

Isegi, kui silmad on raskusest kinni vajumas, nägu reedab vähest und ning mõistus otsustusvõimetu, kas vajuda unne või jääda - on see hetk selge. 

Oma käsi vaadates näeb uusi varje. Seinad on teist värvi. Vaikus on hoopis uutmoodi. Kõlav, kajav, pehme, toonita ja sõnadeta, kuid lausub rohkem. Käes on hetk, kus hommikuvalgus tungib sisse nii tuppa, hommikumantlisse kui ka naha alla. Maailm seisab, ärkab ja alustab üheskoos. Maailm magab, aga miski on nii elavalt ergas, nii elavalt elus, nii elav. 

Ja mina elan. Nagu olemas ei oleks mitte kedagi. Ega midagi. Aga mu sees on kõik. Mu sees elab kõik.

Autumn under my skin

Finally I had a long weekend of rest and peace. I started my Friday off with loads of studying and cleaning. Then we took 3 hour long ride to out country house. We cooked some good dinner, I did a bit of reading and then we just casually chilled out in our warm living room. 

Saturday went by fast... and we did a lot! Started our morning with working outside. It took a couple of hours to clean up the garden, pick apples and enjoy the chilly autumn sunshine. After that we had a super quick lunch and headed off to the pool. Did an awesome and exhausting workout in the pool (the swimmer I sill am inside), sat on the sauna and after headed off to mall. We were dead. We did a bit of shopping and sat down in a cafe to have a latte and find some energy. 

Here comes my favourite part. That I will talk later. Yes, it's about the master, Woody Allen. 

The quietness that Tartu has is refreshing. Best place to be, when I need to collect myself together again. 

Evening turned out to be next to my computer, going over Nepal video footage. I do feel like I want to cry. Firstly I wanna go back. Right now. Secondly... the amount of footage I have is too damn high! 

Sunday owns the grown of weekend. Chilling around, reading, watching series, going for a run, studying a bit... The perfect end for the week... and the perfect reload to start a new week tomorrow. 

Note to self: Be selective in your battles. Sometimes peace is better than being right. 

Breakfast Club vol2

Reval Cafe / Müürivahe 14

Review

Tuesday morning, catching up with THE Kardashian and making business.
It's our second time in Reval Cafe, having breakfast together and daydreaming about future. And now literally making our future.
She took the English breakfast which was supposedly good - good as an English breakfast can be.
I, on the other hand, took an oatmeal porridge again (now with strawberry jam). I can say that it was a bit better than Popular's one. The cafe latte was still divine. So again. I drank two.
After that we both had a bit sweet tooth craving - so we headed to the counter again. I decided to take a big chocolate cookie which was a good decision to eat while working.
Reval Cafe has this good kind of vibe inside. You can see fathers with daughters having a lovely breakfast, business going on, friends meeting, tourist who are enjoying the cosy old town corners and individuals, who just want to wake up in a dusky atmosphere.
The service is rather fast than slow. Nothing much to complain on.

So take some time - take your work or your daydreaming books and start this rainy day a bit better than usual.

Sneak peek for the upcoming project. 

Breakfast president. 

Nr. 4

"Too many young girls don’t know how to act when someone’s being inappropriate with them. They giggle or they try to brush it off. Don’t do that. Tell them to go fuck themselves - be a bitch. If someone’s being disrespectful to you, be disrespectful right back. Show them the same amount of respect that they show you."

Kohvik

Ka mina tulen ükspäev kohvikusse jaanuarikuu päeval, kui kraadiklaas näitab -15. Ja istun maha. Oma karvane müts peas ja punased huuled ees. Ja naeratan vahel ning naudin iseenda seltskonda. Ainus asi, mille ma ostan on šokolaadijäätis. Ja siis ma söön seda ning vaatlen inimesi. Ja loodan, et ka keegi mind nii vaatleks, nagu mina seda vanaprouat praegu.
Ja eemal istuv, ristsõnu lahendav vanem härrasmees oma sooja kohviga tundub nautivat väga seda ilma. Või oma mõtteid. Kuna oma pilku ta aknast ära ei saa.
Ja nad on teineteise poole selgadega. Aga kui nad vaid teaks, et võib-olla ümberpöörates ootaks neid meeldiv jutuajamine või sõbralik noogutus. Võib-olla ootaks neid üks kena sõprus või pilguvahetus. Kuid võib-olla ootaks neid lihtsalt teadmine, et nad ei ole üksi, kes suudavad nautida elu lihtsaid hetki.

Ma tahaksin neid kallistada.
Ja tänada neid,
et nad tuletasid mulle meelde, kuidas elu koosneb väikestest võludest.

isiklik rahulolu

Julgen tunnistada, et vahel mulle meeldivad need lahtised uksed - kui seisad ja piilud sisse. Ootusärevus ning teadmatus vallutavad mu meeled ja ma tunnen end kui pimedana kommipoes - teadmatuses, mis maitse mu meeli kõditama hakkab. Need võta või jäta variandid. Need hüppa ja uju olukorrad. Need head või vead, millest ma tulevikus õpin.

Kuid inimesed tihti ei jäta ust lukust lahti või enese- ning kasvamiseaega. Nad tahavad vastuseid. Ning ainus võimalus on minul istuda, vaadata lootusetult enda ette ning küsida valju häälega: "Mida te minult ootate?" Mitte dramaatiliselt. Konkreetselt. Segaduses. Nad patsutavad õlale ja ütlevad, et ei oota midagi. Või et nad tahavad ainult head. Või et nad lihtsalt sooviks selgitust. Valetavad. Nad ootavad palju. Kuid keegi neist ei vaevu selgitama. Nad lihtsalt ootavad. Ja mina ootan vastust. Ja me lihtsalt kõik koos ootame, kuni ma saan taas jälle julguse kokku võtta ning ise oma meeli kõdidata. 

Nii klišeeliselt või rumalalt kui see mõnele inimesele võib kõlada: inimene peab olema õnnelik. Punkt. Inimene peab elama. Mitte "ära elama."