Mu sees elab kõik

Vähese magamisega ööd parandab üks ilus päikesetõus aknast. Laupäeva varahommikul kui maailm magab või hakkab alles ringutama, muutub terve olemine, nägemine, hingamine ja arusaamine selgemaks. Selleks selguseks, mis tekib pärast vihma, kui asfalti lõhn on peadpööritavalt nauditav ning kõik tundub uus - kõik vana tundub uus ning kohal on uus.

Isegi, kui silmad on raskusest kinni vajumas, nägu reedab vähest und ning mõistus otsustusvõimetu, kas vajuda unne või jääda - on see hetk selge. 

Oma käsi vaadates näeb uusi varje. Seinad on teist värvi. Vaikus on hoopis uutmoodi. Kõlav, kajav, pehme, toonita ja sõnadeta, kuid lausub rohkem. Käes on hetk, kus hommikuvalgus tungib sisse nii tuppa, hommikumantlisse kui ka naha alla. Maailm seisab, ärkab ja alustab üheskoos. Maailm magab, aga miski on nii elavalt ergas, nii elavalt elus, nii elav. 

Ja mina elan. Nagu olemas ei oleks mitte kedagi. Ega midagi. Aga mu sees on kõik. Mu sees elab kõik.