Tuesday, July 7, 2015

#auskaisa2015

Ma alustasin aastat, et olla aus.
Mitte, et mina ja inimesed mu ümber oleksid niivõrd valelikud. Vaid aus mõistes, et ma olen aus iseendaga - mida ma tunnen, soovin, mõtlen ja vajan. Mitte, mida ma tahan ning veel hullem "tahaksin." Kõik algas väga lihtsalt. Ma ütlesin, mida mõtlesin; põletasin sellega palju sildu, sõitsin välja mitmest sadamast ja soovisin esmalt teha enda sees kõik korda, et saaksin taas jagada energiat teistele. Puhastada ennast ja korrastada oma mõtted, õppida tõeliselt tundma, kes ma olen.

Ma täitsin väiksena ka ise oma sõbraraamatut (kõlab naljakalt, aga ma tahaks teada inimest, kes seda ei teinud või kellele see ei meeldinud), sest oli tore mõelda, kes ma olen ja mis mulle meeldib. Mis film on tõesti mu lemmik ja mis loom iseloomustaks mind. Mis mulle meeldis eelmine aasta ja milliseks inimeseks olen ma kasvanud nüüd. Miks? Me oleme unustanud iseenda. Sest nüüd üha enam me kipume mõtlema välismaailmale - mis toimub mujal, kuidas on meie kallimatel. Keskendume sellega probleemidele, mis saavad alguse kaugelt. Ei, meie ei olegi otseselt süüdi ebameeldivates asjades, mis võivad juhtuda meist 4000 km kaugusel. Küll aga on süüdi inimesed. Ning et takistada halba ei tohi tuld tulega kustutada. Peale on vaja lasta voolata natukene vett, et tuli kustuks ning uus saaks jõudu taas kasvada. Seega iseenda tutvustamine endale viib esmalt meid balanssi hinges. Üks inimene on juba muutus. Mitte loota kellelegi peale
seitsme maa ja mere taga, et tema saaks sellest elust aru nii nagu meie. Kas meie ise saame? Kõige pealt mina ja siis aitan maailma.

Ehk mõtlen esmalt iseendale - mis on minu eesmärk iseendaga ning siis maailmaga. Kui me kõik keskenduks iseenda headusele ning loobiks seda ringi nii nagu me loobime halbu kommentaare... siis oleks nii mõnedki asjad teisiti.
Istume maha ja mõtleme, mis on meie nimi, miks, kellega me jagame perekonda, mis muusika teeb meid õnnelikuks ja milline toit kasvatab keha. Paneme voolama endas ausa vee, mis ei vii meid silmakeerutusteni ja eelarvamuseni. Mõtleme enne kui ütleme... aga ärme jäta sellepärast asju ütlemata. Ole aus - ole haavatav - ole inimene. Mida rohkem aus oled sa endaga, seda lihtsam. Raske on neil, kellega sa oled aus ja kes ei suuda endaga ausad olla. Nad ei oska reageerida. Nad ei näe kõrgemalt probleeme - ainult upuvad nende sees. Anna neile aega ja võimalust.

Kõik võtab aega. Kui kõik on paigas, siis miski lööb selle ikka rütmist välja. Aga elu sääne ongi. Tuleb aksepteerida kahetsusi, teha parimat nüüd ja praegu ning kindlasti mitte muretseda tuleviku pärast, mis reaalselt ei ole meile ette kirjutatud.

See ei ole survestamine agressiivsele optimismile; see on endas rahu leidmine ning nautimine -
kuidas headus ei levi mitte nagu kulutuli... vaid levib nagu armastus.


No comments: