Wednesday, October 26, 2016

My bed at 1:27

My bed is empty without you.
But it would be ever more emptier
without
me. 



Mu voodi on tühi ilma sinuta.
Kuid see oleks veel tühjem
ilma
minuta.




Tuesday, October 18, 2016

1:27

Ma sulgesin
oma suu
ning kuulasin,
kuidas ta kirjeldab seda,
mida näeb.
Jah.
Ma vajusin ka.


I closed
my mouth
and listened,
how he describes
what he sees.
Yeah.
I fell in too.



Monday, October 17, 2016

Saada mulle luulet

või saada mind ära.


Vaigista oma keha, et saaksid vaigistada oma meele ja vaigistada tunded ja vaikselt siis vaigistada aja, et saaksid kuulata vaikselt oma pulssi, mis ütleb ära - väga lihtsalt ütleb ära - mis teeb sind õnnelikuks. Ära seda vaigista.
Lase sel kõlada enda sees, nii valjult, et vaigistab ta üleliigse - nii valjult, et vaigistab ta liigesed.
Ja saada ta välja. Õue. Teiste juurde. Teiste kõrvale. Teiste sisse. Sinna, mis tekitab vaigistamatut õnne, et need vaigistamatud kõhtu õõnsaks tegevad tunded saaksid leida endale kodu. 

Wednesday, October 12, 2016

Õpin

Vahel üksi istudes on ruumis veel keegi. Keda ma ei tunne. Kelle ma olen sisse lasknud. Kes on võõras ja räägib ainult seda, mis juhtub väljaspool. Ruumis on keegi, kelle koht ei ole siin, aga ometi leiab ta oma tee mu tuppa. Ta istub voodiserval, seisab köögis või hoiab kätt pulsil. Võib vaid hetkega võtta kogu situatsiooni üle ning muuta selle millekski, mida ei mina ega ka keegi teine ei osanud arvata. Vahel, tõesti vahel on ta väga aus. Kuid kui see hetk möödub, siis külvab ta mind ideedega, mis on võõrad mu keskusele. Ja ta loobib, loobib oma sõnu minu suunas, minu pihta ja kasutades mu keha. Unustab kohvi joomata, armastuse tähelepanuta ning sõrmed rusikasse.
Ma lasen ta sisse ja ta palub mul lahkuda.

Ma õpin keelduma.


Sunday, October 9, 2016

1:27

You kissed my mind and I learned how to express myself.
Without the fear
of hurting myself.


Sa suudlesid mu mõistust ja ma õppisin, kuidas end väljendada.
Hirmuta,
kuidas võiksin end haavata.



Monday, October 3, 2016

Mu sees elab kõik

Vähese magamisega ööd parandab üks ilus päikesetõus aknast. Laupäeva varahommikul kui maailm magab või hakkab alles ringutama, muutub terve olemine, nägemine, hingamine ja arusaamine selgemaks. Selleks selguseks, mis tekib pärast vihma, kui asfalti lõhn on peadpööritavalt nauditav ning kõik tundub uus - kõik vana tundub uus ning kohal on uus.
Isegi, kui silmad on raskusest kinni vajumas, nägu reedab vähest und ning mõistus otsustusvõimetu, kas vajuda unne või jääda - on see hetk selge. 
Oma käsi vaadates näeb uusi varje. Seinad on teist värvi. Vaikus on hoopis uutmoodi. Kõlav, kajav, pehme, toonita ja sõnadeta, kuid lausub rohkem. Käes on hetk, kus hommikuvalgus tungib sisse nii tuppa, hommikumantlisse kui ka naha alla. Maailm seisab, ärkab ja alustab üheskoos. Maailm magab, aga miski on nii elavalt ergas, nii elavalt elus, nii elav. 
Ja mina elan. Nagu olemas ei oleks mitte kedagi. Ega midagi. Aga mu sees on kõik. Mu sees elab kõik.



Saturday, October 1, 2016

1:27

Kui ma avasin oma silmad,
siis nad pärisid, mida ma nägin.
Ma ütlesin, et ma nägin väikest end,
ainult veel suuremate
silmadega
ja veel lühemate
juustega -
väikest mind,
kes vajab olla minuga.
Ma ei näinud, mida ma armastan
või keda või millal.
Aga ma nägin
kuidas ma tegelikult
võiksin 

armastada.


When I opened my eyes
they asked me what I saw.
I said I saw a little me,
but with even bigger eyes
and even shorter hair -
a little me,
who needs to be with me.
I didn’t see what I loved
or who or when.
But I saw
how could I actually
love.