127 humans

You don't need to understand

why I still accept the ones

who hurt me. 

You don't need to respect that,

see that,

hear about it

why I still decide to care for humans. 

127 puudutust

ta voolas mööda mu õlga alla
ja isegi kui see oli külastus
siis taaskord
sündis
taaskord
tekkis
kõige võõram ja ilusam
soojus mu nahal

voolas
nagu kestaks see igavesti
ja ma proovisin end muuta
erinevateks materjalideks
et tal oleks hea
laskuda
et ta tahaks
tagasi tulla

127 korda

Kui ma saaksin,
siis viskaksin end
selle kõige ette
ja laseksin end vaadata
nii nagu olen.

Aga ma hoian end tagasi
sest
muidu näevad kõik,
mitte vaid sina.

127m2 õhku

Kui sõnu ei tule,

kas siis on sõnu

vaja. 

Aga kui hingamiseks

ei ole õhku,

siis hingata

on siiski vaja.

Kasvõi ilma 

õhuta. 

Mu sees elab kõik

Vähese magamisega ööd parandab üks ilus päikesetõus aknast. Laupäeva varahommikul kui maailm magab või hakkab alles ringutama, muutub terve olemine, nägemine, hingamine ja arusaamine selgemaks. Selleks selguseks, mis tekib pärast vihma, kui asfalti lõhn on peadpööritavalt nauditav ning kõik tundub uus - kõik vana tundub uus ning kohal on uus.

Isegi, kui silmad on raskusest kinni vajumas, nägu reedab vähest und ning mõistus otsustusvõimetu, kas vajuda unne või jääda - on see hetk selge. 

Oma käsi vaadates näeb uusi varje. Seinad on teist värvi. Vaikus on hoopis uutmoodi. Kõlav, kajav, pehme, toonita ja sõnadeta, kuid lausub rohkem. Käes on hetk, kus hommikuvalgus tungib sisse nii tuppa, hommikumantlisse kui ka naha alla. Maailm seisab, ärkab ja alustab üheskoos. Maailm magab, aga miski on nii elavalt ergas, nii elavalt elus, nii elav. 

Ja mina elan. Nagu olemas ei oleks mitte kedagi. Ega midagi. Aga mu sees on kõik. Mu sees elab kõik.

Ma tulen kevadega

ja lahkun sügisel.

Ma ei taha uinuda, sest soovin mäletada kõike. Pool aastat tõi rohkem kui oleksin osanud ma arvata - tõi mulle midagi, mida ei osanud ette näha. Kedagi, keda ma ei osanud vaadata.
Ma tahan uinuda, et saaksin panna silmad kinni uues kohas. Mäletada midagi uut. Hoida midagi uut. Ärgata hommikuti natukenegi uutest unenägudest.
Kuid kõik, mis oli siin tuleb kaasa - välja arvatud need seinad ja jutud; need marrastused ja avatud avastused; need unetud ööd ja kohvitopsid. Kõik tuleb kaasa - välja arvatud see mina, kes oli siin. Ja ometi ma tulen kaasa... aga tükike teise minana.

o o o o

Magamatus pööras hommiku raskemaks ning lahkumise kergemaks.
Värisen kas vähesest unest, kohvist või ärevusest. Või kõigest kolmest.
Sügis paitab ilma ja hommikuõhku ning mu meeled on valmis postiindeksit vahetama.

Tõravere

Hommik tuleb vaikusega, hommikuvalgusega ja hommikukohviga. Jätab endast jälje terveks päevaks - tuleb teadmisega. Võimalustega, suurte võimalustega, et meie parimad suudlused, tugevamad naerud ja soojemad päevad on veel ees. Tuletab meelde, et kukkumishirmust õudsam on hirm jätta ronimata. Hommik tuleb, igal päeval, võimaluseta elu vahele jätta.

Päikeseloojang peegeldab end kõrgetelt puulatvadelt ja mina eksin ära ilusse, mis mind ümbritseb. Ja tunnetesse, mis panevad mind igatsema käidud teid ja avastamata unelmaid. Mul on see kindlameelne  ja õrn pilk, mis mind valdas pea täpselt aasta tagasi siin samas. Ning peaaegu paar aastat tagasi kaugel eemal. See on rahulolu, mida toidavad mu ideed, lootus ning eelkõige mina ise. See on rahulolu, et homme on veel parem kui täna - ülekoormatuna tunnetest - ma naudin igat sekundit selles atmosfääris.

o o o o o

Ma tahan, et meie majal ei oleks katust ja pilved saaksid sisse tulla... ja meid nendesse matta.

Tere tulemast koju

Sa istud vaikuses ja kedagi pole. See ei häiri sind - ei vaikus ega ka olemine. Kui neljapäeva õhtu hakkab tervitama reedet, oled sina selles vaikuses, mis ei hirmuta, ei hammusta ning kohe kindlasti ei tee liiga. Su tuba täitub sinuga ja sina täitud iseenda hingetõmmetega. Oled kohal - tõesti oled kohal - selles ei ole kahtlustki, isegi, kui sa endas kahtled. Asjata. Leidsid oma juured ning nüüd saab tuul sind julgelt kõigutada - julgelt sasida, räsida ja armastada. Ära heitu, kui samm jääb kinni; ära jaga, kui musta-valget arvamust ei ole vaja; ära jookse minema, kui nii vähe on olnud. Jäta end ka iseendale, luba end jätta iseendale - kui palju sa ikka võid endast mööda joosta?
Proovinud ja proovinud ja kartnud. Mitu võimalust sa annad iseendale?

Kuid äkki, mine tea - äkki on see alles esimene...

Tere tulemast koju.
Nüüd on aeg elada.

Ei, ma ei arvanud, et ma kohtan sind

ja ometigi sai see teoks. 
Sina olid keegi,
kes tungis läbi kõikide müüride,
kes avas kõik lukustatud uksed... 

Kas tõesti ainult selleks, et minuga kokku saada?

Ja nüüd on minu kord - 
minna läbi kõikide müüride
ja suletud uste sinuni.
Lootuses, et me teed
veel kunagi kohtuvad. 

- Miina Hint

Ja ma istusin ja mõtlesin. Seisin ja lugesin. Ohkasin ja keerutasin. Viskasin pikali ning sulgesin silmad. Vaatasin peeglis endale otsa ning sain aru... sel hetkel ei olnud vaja kedagi otsida - ma rääkisin endale iseendast. 

Elu võib naljakas olla

Mu hing ja mina ei hooli,
mis kell sa tuled.
Peaasi, et ootamatuse sa kaasa tood.

Mu hing ja mina ei hooli,
mis sulle nalja teeb.
Sest naer on teine kui nali.

Elu võib naljakas olla.
Kuid ta ei ole nali.

Mul on paha olla

Mul on paha olla. Seisan maa peal, aga hoian hinge kinni. Olen füüsiliselt keeldunud jooksmast kuid miski tormab ja otsib vaikust. Ma ei ole kunagi osanud aega peatada ning kes oskakski... kuid nüüd, hetkel, praegu võiks.
Mul on paha olla. Võõrutusravist. Unustades sõnu "ma ei taha" või "ma kardan, et". Võib-olla seda tunnevatki sõltuvuses inimesed - seda füüsilist jonnakust ja tahet saada tagasi mugavusstsooni kuid hoides sees lootust, isegi kui see on kahtlemist täis, ohuergas, eksimispelgas. See lootus peab olema järelejätmatum kui jonn.
Mul on paha olla. Seal kaugel mõeldakse mu peale ja mina vahel unustan ka selle, mis seisab mu ees. Seal oodatakse, igatsetakse ja toetatakse rohkem, kui mina siin neid, kes seisavad mu kõrval.
Mul on paha olla. Meretuul lülitab mu varsti välja ning ma pigistan silmad kinni - et mitte tunnistada.

Mul on paha olla.
Kuid see on märk, et varsti hakkab parem. Saame visata jalad taeva poole ja keskpäeval unustada kõik kohustused.

Mul on paha olla.
Kuid see on märk elus olemisest.

"Ah, mis mina"

"Ah, mis mina" on kahtlemata üks kuulsamaid asju, mida mulle meeldib vahel õhku visata. Kui mitte ainult õhku visata, siis vähemalt korragi päevas mõelda.
Eile hilisõhtul koju jalutades hakkasin ma ennast esimest korda selle mõttega hirmutama. Olen alati uskunud, et ideest koorub välja tegu - juhtub see siis kas meie endaga või leiab meie idee veidral viisil tee kellegi teise juurde. (Mul vähemalt on olnud mitmeid kordi, kus keegi korraldab midagi, teeb koreograafia, muusikapala või paneb püsti äri just sellest ideest, mis minul kunagi "ju "mõttes oli. Jah, sest ideed vajavad kodu, aga nad vajavad ka midagi teha - kui sina neile võimalusi ei anna, siis leiab ta ennast varsti kellegi teise juurest.)

Lubasin suure suuga aasta alguses, et 2016 on aasta enesearmastusega, mida ma olen muidugi tubli õpilase kombel täitnud ja järginud, nii füüsiliselt kui vaimselt. Võib-olla see viiski mind "ah, mis mina" fraasi juurde.

See mõttestiil on saatnud mind läbi raskete põhikooli aegade, läbi imeilusa teatriklassi, läbi tantsimise ja põhimõtteliselt peaaegu läbi iga tegemise, mis on tähendanud mulle keskmisest rohkem. See on vist veider kaitse, kuidas ma parem vajun tapeediks kui arvan, et "ma ju võiks tegelikult endale selle võimaluse anda." Teatud tagasihoidlikus ja alandlikkus on parajaks koguses kindlasti ilus, aga selle taha ei tohi varjuda... või see ei tohiks takistada minu enda hingamist.
Ma olen ennast varjanud selle taga ning mitte saanud aru, mida ma tegelikult olen juba teinud... mille üle on olla uhke ja miks perfektsionism tasub teatud määral hülgamist.

Enne proovimist ma ütlen "ah, mis mina", tegemise ajal ma saadan lendu mõtte "ah, mis mina" ning lõppude lõpuks ma võtan asja kokku legendaarse lausega "ah, mis mina."
Ja mida ma tõesti arvan on see, et suurem osa juhtudest see "ah, mis mina" võtab mult juba idee tasandil võimaluse. Seisnegu see siis selles, et ma pingutan vähem, et ma saadan sama mõtte teistele pähe või, et ma jätan sellega iseendale äratuskella panemata.
Kordan - teadlik tagasihoidlikkus, realistlikus ja mingil määral alandlikkus on ka muidugi mulle palju andnud. Lisaks on see väga inimlik. Lisaks see balnss tihti annab võimaluse jääda tõetruuks ja iseendaks.
Kuid ka kordan - "ah, mis mina" ei ole see fraas, mida me tahame endale tähtsate olukordade puhul lõpmatuseni korrutada. Muidugi, ülemäära upsakaks ei tasu minna, kuid see teatud "miks mitte" on õhus parem kui "ah, mis mina."

Ma luban, kirjalikult siin, et "ah, mis mina" saab endale tasakaaluks "ah, miks mitte mina."
Miks?
Sest "ah, miks mitte mina."
Nii lihtne see ongi. Ja siis ma vaatan, mis mind paremini elus "teenindab." Ma jätan endale mõlemad valikud, ma ei soovi agressiivselt "MIKS MITTE MINA" kisendama hakata. Soovin võimalusi, soovin iseennast näha pisut rohkem sirgema seljaga, kus organid saaksid tervelt töötada ning mu ideed saaksid vabalt hingata... ning ma julgeksin neid serveerida.

AH, miks mitte endale üks tote bag lubada SIIT

Lase rusikad lahti. vol kaks - inimesed

Lase rusikad lahti ja vaata oma käsi. Mõtle siiralt kätele, mida oled hoidnud ning headusele, mida oled kandnud.

Lase rusikad lahti ja lehvita. Viibuta sellele juhile, kes laseb sind üle tee ning väikelapsega emale, kes bussis otsib istekohta mitte ainult endale. 

Lase rusikad lahti ja austa. Neid, kes on su ümber, kes omavad enda mõtteid, tundeid ja nägemusi. Austa neid, kes ei jaksa teistele vastata samaga. Nad väärivad püüdluse eest siirast applausi. 

Lase rusikad lahti ja suru neil kätt, kes julgevad mitte armastada "traditsiooni" ja suru neil kätt, kes julgevad armastada leidmata selle definitsiooni. 

Lase rusikad lahti ja ära muretse, kust veganid saavad proteiini. Vaata enda suhu ning taipa, kas su elu jagab sulle piisavalt adrenaliini. 

Lase rusikad lahti ja jäta emotsioonide sõda. Kõik selles haiget saavad, kuid vaid üksikud paranevad, teistele jäävad sügavad haavad. 

Lase rusikad lahti ja püüa kinni, mis maha kukub. Pole olemas kedagi, kes kord abi ei vajaks, on aga vähe neid, kes seda pakub.

Lase rusikad lahti ja osta midagi, mis hoopis su hinge paitab. Naudi teatrit, mine tantsi või laula, tee midagi, mis ka ennast aitab. Ära ainult näe, vaid kohe julgelt vaata - kõike poole pepuga tehes võid end kohe kirest eemale saata. 

Lase rusikad lahti ja austa neid, kes sinuga sama värvi ei jaga. Pole midagi inimlikumat kui inimlikkus ning aksepteerimine silmade taga. Austa neid, kes kodus ei saa olla, ava käed ning võta nad enda hõlma alla. 

Lase rusikad lahti ja paita pisikesi kodu otsijaid. Kas vanemad pole õpetanud, et aidatakse abivajajaid? 

Lase rusikad lahti ja ava enda ees ajalehed. Vii end kurssi, mis toimub, enne kui oma mäeotsa taas eksisteerima lähed. 

Lase rusikad lahti ja hoia oma ümbrust. Austa loodust ja klassikalist kirjandust. Kasvata usaldust ja vahel vaata kahtlevalt teadust. 

Lase rusikad lahti ja ava enda uks või süda või mõistus, sellele, kes varem koputanud ei ole. Õhtud ei anna alati vastuseid, küsi uuesti hommikupoole. 

Lase rusikad lahti ning pane käima muusika, mis kõiki inimesi ühendab.

Lase rusikad lahti ning lausu eksinuile sõnu, mis neis hirmu vähendab. 

Lase rusikad lahti ning armasta erinevusi enda kõrval.

Lase rusikad lahti ning armasta hommikuid nagu pühapäeval.

Lase rusikad lahti ning saa tuttavaks enda kõrval seisva inimesega. 

Usalda kõhutunnet ning proovi vaadata südamega.

Lase rusikad lahti

ning lama kellegagi vanalinnas keset teed

vaadates tähti. 

Lase rusikad lahti. vol üks

Lase rusikad lahti ja vaata oma käsi. Kui palju oled sa nendega juba teinud, keda puudutanud ja paitanud, kelle eest hoolt kandnud ja kui iseenda eest võidelnud. 

Lase rusikad lahti ja mässi oma käed teise ümber. Kallista seda, kellest aru sa ei saa, sest äkki siis hakkad mõistma. Kuula teda nii lähedalt, nii täpselt, et sõnad, mida lausub, muutuvad üheks sinuga.

Lase rusikad lahti ja ära reageeri, kui keegi lausub midagi, millesse ei usu sa. Iga hetk, situatsioon ja inimene ei vaja su energiat ja kisa. Nad ei oota seda. Nad ei ole tihti seda väärt. Vahel võid enda tähelepanu sulgeda.

Lase rusikad lahti ja otsi headust. Vaata, kellele saad tänaval oma käe anda ning vaata, kellele saad kodus lausuda "Hommikust." 

Lase rusikad lahti ja tule oma kupli alt südame juurde. Mida kõike sa võiksid kätega teha, korda saata, muuta ja siis taipaksid, kuidas astuda armastusse suurde. 

Lase rusikad lahti ja vii lilli põhjuseta. Ole haavatav põhjuseta. Ole eksinud põhjuseta. Ole vait põhjuseta. Naera põhjuseta. 

Ole hooliv tingimusteta.

Lase rusikad lahti, et saaksid kirjutada. Ükskõik, millest hoolid sa. Või kui ei soovi, et siis saaksid joonistada.

Lase rusikad lahti ja haara päikesest. Või haara kuust või tähtedest. Kuid haara sellest, mis sind edasi viib, haara sellest, kelleta ei oleks sa siin.

Lase rusikad lahti ja nopi marju, mida saaksid hiljem süüa. Ning järgmine kord viia aga naabrinaisele külla. 

Lase rusikad lahti ja näita oma inimlikkust. Kui sa oled haavatav või eksid, kui oled ehmunud kui eksid. Kui ei toitu sa vaid teiste ebaõnnest, vaid nende tõelisi saavutusi kuulaksid. Ütle "aitäh" isegi kui tunned kohmetust ning näita teed võõrale ja lõpus jaga ka julgustavat naeratust. 

Lase rusikad lahti ja ole inimene. 

Ära muretse, kui vahel jutt ei jookse. Ja see on okei. Meil kõigil on kapis luukeresid, millest hoidutakse. 

Ära muretse, kui vahel meie jalad ei jookse. Ja see on okei. Meil kõigil on lendutõusmiseks vaja, et meist hoolitakse.

Lase rusikad lahti, sest muidu, kellegi käest sa kinni hoida ei saa. Vaatad ja näed, kuidas võiks... aga avada ennast ei suuda. 

Lase rusikad lahti ning hoia kätes, seda kellega igatsed tantsida. 

Lase rusikad lahti ning luba endale maailma ja inimkonda armastada. 

Lase rusikad lahti ning ära harjumusest sulge neid.
Usalda elu ja austa juhuseid.

Haav paraneb vaid siis kui seda ei puuduta

See suveõhtu, kui ma õppisin kiirelt jalgrattaga sõitma, kukkusin ma ka sama kiirelt. Ja valu või ehmatus, mis suvises Tõraveres mu meeltesse lõi on ikka veel mul mälestustes.
Katkisele põlvele pandi peale plaaster, mis sai sealt maha kistud juba järgneva kolme päeva jooksul. Kas ma lasksin sellel haaval iseseisvalt paraneda ilma seda puutumata? Ei lasknud. Sellest ka arm ja mälestus igavesti mu nahal, kuid mis tänu paranamisele on võtnud armsa minevikupildi.

Ja nii ongi.
Esmalt ma võin poetada pisara või tantsida ennast tühjaks. Järgnevalt liikuda edasi ja pühkida kõik, mis teele ette jääb või ette jäi. Nüüd, hiljem, saada aru, kui väga on vaja leppida hetkelise valuga ning lasta endal oma soodu paraneda.
Valikuid on kaks. Kui mitte rohkem. Vähemalt ei tule mul ühtegi muud pähe.

Ma võin haava paranemise korral kiskuda pealt kooriku (sõna, mis mulle ei meeldi) ning alustada taas ootamist, millal see lõplikult paraneb. Selle käigus tunnen ma taas pisut valu, aga ka naudingut, kui hea on vanades sahtlites sobrada. Ma teen endale korduvalt haiget mõeldes: "Aga nüüd?" Kas nüüd paraneb? Kas nüüd ma olen valmis edasi liikuma? Kas nüüd on õige aeg edasi liikuda? Kas ma üldse tahan, tegelikult, edasi liikuda?
Ja siis ma kisun. Ja näpin. Ja nokin. Ja vaatan, kuidas ma tekitan endale kipitust ja möödunu olevikku toomist. Ise teadmata, kas ma üldse tahan tagasi või kas see on seda väärt. Ise teadmata, kui kergelt võib kõik paraneda, kui jätaksin oma haava aja hoolde.

Aga... Ma võin marrastuse saades seda vaadata ja teadvustada, et see on olemas. Mu kehal. Halval juhul ka hinges. Halvimal juhul südames. Ma mõistan ta olemasolu ning ebameeldivust, mida võib valu ja ravi ning eelkõige ootamine tekitada. Aga ma aksepteerin, et ta on nüüd mu küljes... või kehas või sees. Ma võtan vastu teadmise, kui palju haiget see võib teha või kui palju haiget võib ehmatus tekitada. Lepin sellega, mõistan põhjuseid, miks see tuli ning olen kannatlikult valmis ootama, et ta saaks parimal viisil endiseks. Märkan iga päevaga, kuidas ta kaob, terveneb ja millise kuju võtab ta lõppfaasis.
Ja haav paraneb oma soodu. Mu nahale jääb vaid arm, mis märgistab möödunud õnne, armastust ja proovimist. Arm kaunistab mu mälestusi, naerdud naere, spontaanseid päikesetõuse ja kirjutatud tuviposti.
Kuid mis peamine... ta ei tee enam valu. Mitte vähematki. Ja see on nõudnud aega, lõpmatuid tantsusamme ja muusikat. Mõnel korral magamata öid ja tühipaljast juttu.
Kuid ta ei tee enam midagi. Ta lihtsalt on.
On.
Mälestamas midagi head ja meeldetuletamas...
kuidas peab taas õppima jalgrattaga sõitma.

Mul veab kaardimängus

Ainus, mis minus igavust võib tekitada olen mina ise.

Kui sulle saadetakse teist nädalavahetust järjest tasuta pilet, et minna tantsima ja nautima, siis peab minema. Kui sulle antakse võimalus naerda, siis ole valmis ja ära lõpeta enne, kui on pisarad silmis. Kui sulle antakse võimalus midagi öelda, siis mõtle, loe kolmeni ja ütle - sest koputamata jäänud ust ei tulda kunagi avama. Kui sa taas võidad, siis ole tänulik ning ära võta seda iseenesest mõistetavana. Öeldakse, et sa kasvad siis, kui teed midagi, mis sind hirmutab. Kui õigesti küsida, siis universum vastab sulle - varem või hiljem. Võib-olla omamoodi. Aga vastus tuleb.

Elu on juhus.
Ja juhust tuleb austada.
Kellel ei vea armastuses... sellel veab vähemalt kaardimängus - mis võib vahelduseks lausa päris tore olla.

Mis ta nimi on?

Ma ei tea tema nime.  

Lemmiktegevused on hilised avastused. See, kuidas ta hommikuti paneb esimesena maha parema jala, et ebaõnne vältida. Viisid, mida ta kasutab inspiratisooni tekkeks inspireerivad omakorda mind. Lõunad, mis koosnevad ideedest, projektidest, lobas ja headest tuttavatest on igapäevane komme. Teretada vaid koos peanoogutusega ja hüvastijätuks jagada kõigile puudutusi. Ma ei tea neid lõhnasid, mis uimastavad ta meeli. Samuti neid sõnu, mis uimastavad ta südame. Tundmatud on ta hommikurutiinid, milles ta on veendunud, et tal puuduvad need. Uskumused, mida on voolinud ta vanemad. Laulud, mis on kirjutatud punastavatest põskedest ning varjatud esimese armastuse eest. Tema ideaalsed suvepäevad maal ja soojasse kampsunisse mässitud keha külmal vanalinna pärastlõunal. Variandid, kuidas öelda "head ööd." Inimesed, kellele ta on saanud öelda "head ööd." Ma ei tea toite, mis kunagi ta kõhtu ei paita ning kas eelistab kohvi või teed. Kas teeb talle nalja elu üle juurdlemine või elab ta vaid analüüsitud pettekujutlemaga. Või elab ja hingab ta hoopis vaid elektroonikaga. 

Ma ei ole kindel ta silmade värvis ega ka pintsakus, mis ta enesekindlust tõstab. Tema vanemaid ei tunneks tänaval ära ning ei saaks aru, kumma moodi on ta rohkem. 

Ma ei tea tema ootusi. Samuti ka enda omasid mitte, sest mul puuduvad need teadamatuse tõttu. 

Küll aga tean tundeid, mida tekitavad telefonihelina kõlad, hingamissagedus ja närviliselt värisev jalg. Tundeid, kui kõik head ja vead teevad kokku hoopis õnneliku avastuse. Kui kõik naljad on naljakamad, kui nad tegelikult on. Tunded, mis tekitavad aja peatumisest, silma vaatamisest. Ja need, mis tekivad murest, kui aega on liiga vähe. 

Ma hoolitseksin kodu ja tema hoolitseks une eest, ma õnne ja ta õnnelikkuse eest. Hoolitseks naeru ja tema aga toetuse eest ning koos hoolitseksime teineteise südamete eest. 

Ma hoolitseksin tantsu ja tema muusika eest, mina sihtpunktide ning tema teekonna eest. Hoolitseksin ka vahel vaikuse eest ja tema autosõidujutu eest. Hoolt kannaksime ka nõrgemate eest. 

Ja kõike vastupidi. 

Mina enda ja tema enda eest. Samal ajal ka teineteise eest. 

Ma ei tea tema nime. Ja isegi mitte ta nägu. 

Me oleme taimed

Mis ühele imeilus viljapõld, kus suviti autoga mööda sõita ning peatuda unistusteks... see teisele töö ja perele leiva tooja. 

Me oleme taimed.
Ja ainus imeline selgitus, mis ma selle all mõtlen on see, et meie sarnasused ja erinevused teineteisega on hämmastavad. Ja hämmastavalt ilusad.

Kujuta ette kahte lille samast sordist. Võtame näiteks roosid. Seemnest tärkavad lilled. Enne seda otsustab ema, kuhu need kasvama panna. Üks ostab poest ja poetab koju potti. Armsasse vanalinna korterisse, mille hõng paneb taime vaikselt tärkama. Teine ostab poest ja poetab kodus aeda. Armsasse Lõuna-Eesti kirsipuudega maja taha, kus tal on ruumi kujutlusvõimeks, et kasvada suureks. Üks ja see sama sort. Võib-olla ka sama värvusega. Aga täiesti teine valmimine.
Me ei saa võrrelda sama sordi kasvamist ja arenemist; panna neid võistlema, kumb on parem ja halvem. Neil on olnud teised teekonnad. Teised võimalused. Teine muld ja "ema." Ning samuti nad ka kasvavad teistsuguseks.

Kujuta ette kahte lille samast sordist. Võtame näiteks tulbid. Tulbisibulast tärkavad ühel vanaema pannkoogihommikused kollased õied. Või ärkavad teisel tulbisibulast erkroosad päikeseloojangu toonidega nupud. Kuidas teha selgeks ühele neist, et tema ilu on sama, mis teisel. Kuidas teha selgeks, et teiste ilu võib imetleda ka enda omas kahtlemata. Kuidas teha selgeks, et on keegi, kellele meeldivad tulbid... ning kirsiks tordil veel täpselt tema tooni.

Kujuta ette metsikut aeda koos põõsaste, puude, lillepeenarde ning umbrohuga. Milliste erinevustega on nemad koos elanud. Keda õpivad nad tundma ja nägema. Kellega nad harjuvad üleüldse elama. Ja siis kujuta ette neid maitsetaimi su köögi aknalaual, kelle ainukesteks sõpradeks on naaber münt ning naabri-naaber meliss. Ta on kasvanud nendega üles. Nii peabki tema meelest maailm veerema ja arenema. Ta ei olegi harjunud lopsakate õunapuudega, mille all lapsed suviti pentangi mängivad. Ta on harjunud unistama ja valima enda ümber naabreid hoolikalt.

Kujuta ette kahte potilille: kaktust ja jõulutähte. Mõlemad on sul kodus truud kaaslased. Üks vajab vett vähe, seisab tihti üksi ja okkaliselt. Teine tärkab ja saab su kodust osa enne jõule, kui puhkeb ta õitsele ja kaunistab periooditi su elutoa lauda. Kas sa saad neid võrrelda? Mille alusel? Maitse? Meeldivuse? Kuid see ei ole ju päris õiglane võrdlus... See on puhas huvide eripära.

Me oleme taimed.
Vaatamata oma sarnasustele oleme nii erinevad. Vaatamata erinevustele oleme nii sarnased. Lõpeta oma teekonna võrdlemine teisega, kellel ei ole sinuga sama nimi. Ära tõuka eemale neid, kes paistavad võõrana - sest samuti paistad sina ka neile.
Näe enda ja elu ilu nii nagu imetled oma lemmiklilli; kirsipuid, mis poetavad sulle magustoitu ning salapäraseid troopikataimi, kelle kauge päritolu tundub nii eksootilisena.
Ei ole vaja enam ette kujutada. On aeg seda kõike näha.

Mis ühe jaoks on umbrohi, on teise jaoks võilillepärg, mis kaunistab tuule käes juukseid.

#auskaisa2015

Ma alustasin aastat, et olla aus.
Mitte, et mina ja inimesed mu ümber oleksid niivõrd valelikud. Vaid aus mõistes, et ma olen aus iseendaga - mida ma tunnen, soovin, mõtlen ja vajan. Mitte, mida ma tahan ning veel hullem "tahaksin." Kõik algas väga lihtsalt. Ma ütlesin, mida mõtlesin; põletasin sellega palju sildu, sõitsin välja mitmest sadamast ja soovisin esmalt teha enda sees kõik korda, et saaksin taas jagada energiat teistele. Puhastada ennast ja korrastada oma mõtted, õppida tõeliselt tundma, kes ma olen.

Ma täitsin väiksena ka ise oma sõbraraamatut (kõlab naljakalt, aga ma tahaks teada inimest, kes seda ei teinud või kellele see ei meeldinud), sest oli tore mõelda, kes ma olen ja mis mulle meeldib. Mis film on tõesti mu lemmik ja mis loom iseloomustaks mind. Mis mulle meeldis eelmine aasta ja milliseks inimeseks olen ma kasvanud nüüd. Miks? Me oleme unustanud iseenda. Sest nüüd üha enam me kipume mõtlema välismaailmale - mis toimub mujal, kuidas on meie kallimatel. Keskendume sellega probleemidele, mis saavad alguse kaugelt. Ei, meie ei olegi otseselt süüdi ebameeldivates asjades, mis võivad juhtuda meist 4000 km kaugusel. Küll aga on süüdi inimesed. Ning et takistada halba ei tohi tuld tulega kustutada. Peale on vaja lasta voolata natukene vett, et tuli kustuks ning uus saaks jõudu taas kasvada. Seega iseenda tutvustamine endale viib esmalt meid balanssi hinges. Üks inimene on juba muutus. Mitte loota kellelegi peale
seitsme maa ja mere taga, et tema saaks sellest elust aru nii nagu meie. Kas meie ise saame? Kõige pealt mina ja siis aitan maailma.

Ehk mõtlen esmalt iseendale - mis on minu eesmärk iseendaga ning siis maailmaga. Kui me kõik keskenduks iseenda headusele ning loobiks seda ringi nii nagu me loobime halbu kommentaare... siis oleks nii mõnedki asjad teisiti.
Istume maha ja mõtleme, mis on meie nimi, miks, kellega me jagame perekonda, mis muusika teeb meid õnnelikuks ja milline toit kasvatab keha. Paneme voolama endas ausa vee, mis ei vii meid silmakeerutusteni ja eelarvamuseni. Mõtleme enne kui ütleme... aga ärme jäta sellepärast asju ütlemata. Ole aus - ole haavatav - ole inimene. Mida rohkem aus oled sa endaga, seda lihtsam. Raske on neil, kellega sa oled aus ja kes ei suuda endaga ausad olla. Nad ei oska reageerida. Nad ei näe kõrgemalt probleeme - ainult upuvad nende sees. Anna neile aega ja võimalust.

Kõik võtab aega. Kui kõik on paigas, siis miski lööb selle ikka rütmist välja. Aga elu sääne ongi. Tuleb aksepteerida kahetsusi, teha parimat nüüd ja praegu ning kindlasti mitte muretseda tuleviku pärast, mis reaalselt ei ole meile ette kirjutatud.

See ei ole survestamine agressiivsele optimismile; see on endas rahu leidmine ning nautimine -
kuidas headus ei levi mitte nagu kulutuli... vaid levib nagu armastus.