Haav paraneb vaid siis kui seda ei puuduta

See suveõhtu, kui ma õppisin kiirelt jalgrattaga sõitma, kukkusin ma ka sama kiirelt. Ja valu või ehmatus, mis suvises Tõraveres mu meeltesse lõi on ikka veel mul mälestustes.
Katkisele põlvele pandi peale plaaster, mis sai sealt maha kistud juba järgneva kolme päeva jooksul. Kas ma lasksin sellel haaval iseseisvalt paraneda ilma seda puutumata? Ei lasknud. Sellest ka arm ja mälestus igavesti mu nahal, kuid mis tänu paranamisele on võtnud armsa minevikupildi.

Ja nii ongi.
Esmalt ma võin poetada pisara või tantsida ennast tühjaks. Järgnevalt liikuda edasi ja pühkida kõik, mis teele ette jääb või ette jäi. Nüüd, hiljem, saada aru, kui väga on vaja leppida hetkelise valuga ning lasta endal oma soodu paraneda.
Valikuid on kaks. Kui mitte rohkem. Vähemalt ei tule mul ühtegi muud pähe.

Ma võin haava paranemise korral kiskuda pealt kooriku (sõna, mis mulle ei meeldi) ning alustada taas ootamist, millal see lõplikult paraneb. Selle käigus tunnen ma taas pisut valu, aga ka naudingut, kui hea on vanades sahtlites sobrada. Ma teen endale korduvalt haiget mõeldes: "Aga nüüd?" Kas nüüd paraneb? Kas nüüd ma olen valmis edasi liikuma? Kas nüüd on õige aeg edasi liikuda? Kas ma üldse tahan, tegelikult, edasi liikuda?
Ja siis ma kisun. Ja näpin. Ja nokin. Ja vaatan, kuidas ma tekitan endale kipitust ja möödunu olevikku toomist. Ise teadmata, kas ma üldse tahan tagasi või kas see on seda väärt. Ise teadmata, kui kergelt võib kõik paraneda, kui jätaksin oma haava aja hoolde.

Aga... Ma võin marrastuse saades seda vaadata ja teadvustada, et see on olemas. Mu kehal. Halval juhul ka hinges. Halvimal juhul südames. Ma mõistan ta olemasolu ning ebameeldivust, mida võib valu ja ravi ning eelkõige ootamine tekitada. Aga ma aksepteerin, et ta on nüüd mu küljes... või kehas või sees. Ma võtan vastu teadmise, kui palju haiget see võib teha või kui palju haiget võib ehmatus tekitada. Lepin sellega, mõistan põhjuseid, miks see tuli ning olen kannatlikult valmis ootama, et ta saaks parimal viisil endiseks. Märkan iga päevaga, kuidas ta kaob, terveneb ja millise kuju võtab ta lõppfaasis.
Ja haav paraneb oma soodu. Mu nahale jääb vaid arm, mis märgistab möödunud õnne, armastust ja proovimist. Arm kaunistab mu mälestusi, naerdud naere, spontaanseid päikesetõuse ja kirjutatud tuviposti.
Kuid mis peamine... ta ei tee enam valu. Mitte vähematki. Ja see on nõudnud aega, lõpmatuid tantsusamme ja muusikat. Mõnel korral magamata öid ja tühipaljast juttu.
Kuid ta ei tee enam midagi. Ta lihtsalt on.
On.
Mälestamas midagi head ja meeldetuletamas...
kuidas peab taas õppima jalgrattaga sõitma.