Ta teretas mind ja ma hakkasin kartma.
Mulle tundus, et ma olen jõudnud koju. Kuid mul ei ole võtmeid. Ma ei vaevunud neid kordagi otsimast koti põhjast või kuulutama neid kadunuks. Lubasin endale, et kui mulle ühel päeval see võtmekimp antakse, siis on see aususe ja siirusega. Eelkõige usaldusega. Eelkõige kodu armastusega.
Mind saatis pilk, millele ma ei osanud vastata kuna arvasin, et kodu ei märka. Olin veendunud, et mina pean ju kodu leidma, seda otsima ja selle tuvastama. Ma ei arvanud, et asjad äkki võivad käia ka teistpidi. Avastasin, kui palju mulle jääb märkamatuks kuna olen harjunud asju nägema vaid enda moodi. Olen harjunud mingite mustritega, mis ei vii mind tegelikult kordagi ukseni.
Ainus, mida jõudsin mõelda, kui tema olemasolu teadvustasin oli... aga äkki on see kodu liiga hea minu jaoks?
Esmakordne tunne. Mustri puudus. Õhk oli kentsakalt pehme. Kõik oli rütmist väljas. Ja samas nii rütmis.
Liiga hea? Õige.
Iseenesel peabki kasvuruumi olema.
Ja see hirmutab... sest vahel ma tunnen end kui kodus.
Soovisin lõpetada taas need kodu mõtted sellega, kuidas "Äkki see ei ole minu kodu. Ei ole hullu."
Kuid äkki see on.
Äkki nõuabki kodu aega. Head aega. Vaikset aega. Tasapisi kõndimist. Tasapisi kolimist.
Kui mul midagi ei ole... siis aega mul on.
No comments:
Post a Comment