"Ah, mis mina"

"Ah, mis mina" on kahtlemata üks kuulsamaid asju, mida mulle meeldib vahel õhku visata. Kui mitte ainult õhku visata, siis vähemalt korragi päevas mõelda.
Eile hilisõhtul koju jalutades hakkasin ma ennast esimest korda selle mõttega hirmutama. Olen alati uskunud, et ideest koorub välja tegu - juhtub see siis kas meie endaga või leiab meie idee veidral viisil tee kellegi teise juurde. (Mul vähemalt on olnud mitmeid kordi, kus keegi korraldab midagi, teeb koreograafia, muusikapala või paneb püsti äri just sellest ideest, mis minul kunagi "ju "mõttes oli. Jah, sest ideed vajavad kodu, aga nad vajavad ka midagi teha - kui sina neile võimalusi ei anna, siis leiab ta ennast varsti kellegi teise juurest.)

Lubasin suure suuga aasta alguses, et 2016 on aasta enesearmastusega, mida ma olen muidugi tubli õpilase kombel täitnud ja järginud, nii füüsiliselt kui vaimselt. Võib-olla see viiski mind "ah, mis mina" fraasi juurde.

See mõttestiil on saatnud mind läbi raskete põhikooli aegade, läbi imeilusa teatriklassi, läbi tantsimise ja põhimõtteliselt peaaegu läbi iga tegemise, mis on tähendanud mulle keskmisest rohkem. See on vist veider kaitse, kuidas ma parem vajun tapeediks kui arvan, et "ma ju võiks tegelikult endale selle võimaluse anda." Teatud tagasihoidlikus ja alandlikkus on parajaks koguses kindlasti ilus, aga selle taha ei tohi varjuda... või see ei tohiks takistada minu enda hingamist.
Ma olen ennast varjanud selle taga ning mitte saanud aru, mida ma tegelikult olen juba teinud... mille üle on olla uhke ja miks perfektsionism tasub teatud määral hülgamist.

Enne proovimist ma ütlen "ah, mis mina", tegemise ajal ma saadan lendu mõtte "ah, mis mina" ning lõppude lõpuks ma võtan asja kokku legendaarse lausega "ah, mis mina."
Ja mida ma tõesti arvan on see, et suurem osa juhtudest see "ah, mis mina" võtab mult juba idee tasandil võimaluse. Seisnegu see siis selles, et ma pingutan vähem, et ma saadan sama mõtte teistele pähe või, et ma jätan sellega iseendale äratuskella panemata.
Kordan - teadlik tagasihoidlikkus, realistlikus ja mingil määral alandlikkus on ka muidugi mulle palju andnud. Lisaks on see väga inimlik. Lisaks see balnss tihti annab võimaluse jääda tõetruuks ja iseendaks.
Kuid ka kordan - "ah, mis mina" ei ole see fraas, mida me tahame endale tähtsate olukordade puhul lõpmatuseni korrutada. Muidugi, ülemäära upsakaks ei tasu minna, kuid see teatud "miks mitte" on õhus parem kui "ah, mis mina."

Ma luban, kirjalikult siin, et "ah, mis mina" saab endale tasakaaluks "ah, miks mitte mina."
Miks?
Sest "ah, miks mitte mina."
Nii lihtne see ongi. Ja siis ma vaatan, mis mind paremini elus "teenindab." Ma jätan endale mõlemad valikud, ma ei soovi agressiivselt "MIKS MITTE MINA" kisendama hakata. Soovin võimalusi, soovin iseennast näha pisut rohkem sirgema seljaga, kus organid saaksid tervelt töötada ning mu ideed saaksid vabalt hingata... ning ma julgeksin neid serveerida.

AH, miks mitte endale üks tote bag lubada SIIT