On nii teistmoodi hommikuti ärgata kui tean, et miski ootab mind. Mitte nädalate ja kuude pärast, vaid päevade ning aastate lõikes. Näen, mille jaoks olen võtnud hoogu ja kuidas mitte nüüd taas ette rutata... Päevad võiksid olla pikemad, et saaksin paitada kõiki neid, kellest hoolin. Et saaksin kõikide oma ideedega liikuda edasi. Et saaksin kiirustades aeglustada ja hingata sisse kõike, mille nimel soovin olla ärkvelolekus.
See sama ärkvelolek on saanud uue tähenduse nendes värvides, mida näen; nendes nägudes, kellega kohtun; nendes tegudes, mis on mu juurde tagasi tulnud... või olen mina nende juurde leidnud taas tee. Ometi iga natukese aja tagant sisse hingates märkan end selle keerleva maailma keskel ja taipan, miks miski on juhtunud ja mida sellest kõigest saab vaid juhtuda. Miks ja mille nimel? Miks ja mille nimel.
Varasemad kahtlused on pühitud, endised hirmud on võetud omaks ja mina olen siin. Armunud. Armunud? Jah, täpselt nii palju kui saab armastada ennast, oma rakke, oma töötavat südant, oma kallistuse kaugusel olevaid armsamaid ning neid, kellele pole veel kahjuks jõudnud puudutusi jagada.
Ma olen sõnatu ning see on vist õige märk. Elu üllatab ja mina lasen endal üllatuda, juhus mängib minuga ning mina vaid laon oma kaardid ette - et põnevust ja naeru pikendada.
Ma usun, et kõhutunne on tähtsam kui ükskõik kelle teise arvamus meie igapäeva tegemiste ning valikute kohta. Saame esmalt endaga tuttavaks, sest tänu sellele tuleb kõik järgnev vaid meid rõõmustav.
No comments:
Post a Comment