Mul on paha olla

Mul on paha olla. Seisan maa peal, aga hoian hinge kinni. Olen füüsiliselt keeldunud jooksmast kuid miski tormab ja otsib vaikust. Ma ei ole kunagi osanud aega peatada ning kes oskakski... kuid nüüd, hetkel, praegu võiks.
Mul on paha olla. Võõrutusravist. Unustades sõnu "ma ei taha" või "ma kardan, et". Võib-olla seda tunnevatki sõltuvuses inimesed - seda füüsilist jonnakust ja tahet saada tagasi mugavusstsooni kuid hoides sees lootust, isegi kui see on kahtlemist täis, ohuergas, eksimispelgas. See lootus peab olema järelejätmatum kui jonn.
Mul on paha olla. Seal kaugel mõeldakse mu peale ja mina vahel unustan ka selle, mis seisab mu ees. Seal oodatakse, igatsetakse ja toetatakse rohkem, kui mina siin neid, kes seisavad mu kõrval.
Mul on paha olla. Meretuul lülitab mu varsti välja ning ma pigistan silmad kinni - et mitte tunnistada.

Mul on paha olla.
Kuid see on märk, et varsti hakkab parem. Saame visata jalad taeva poole ja keskpäeval unustada kõik kohustused.

Mul on paha olla.
Kuid see on märk elus olemisest.