Tuesday, November 15, 2016

Natukene külmaks läinud

Ma sooviks kirjutada nii palju, kuidas ma tunnen või kuidas ma näen, mis lõhna ma tajun või kuidas mõtted võivad helikiirusel mu sees joosta - peatumata, puhkamata, valimatult võites mind. Millest puudus on, ma tean. Mida vähe on, ma tean. Mis mind õnnelikuks teeb, ma tean. Mis paneb mind seest kasvama, ma tean. Kuid teadmine on lakanud mind aitamast ning koputab küüntega kärsitult lauale, loeb sekundeid ja kardab tunde. Hommikupimedus voolab õhtupimedusse. Kärsitu koputus lukustab kõrvad, halvab jalad ja käed kuid paneb meele vaigistamatult genereerima ideid, mida ise pole istutanud. Ideid, mille üle hetk tagasi võisin naerda; võisin mõelda, kuidas mõeldakse küll neid; võisin lükata need eemale oma mina-pildist ja sellest maailmast, kus tegelikult elan. Ma tõmban koputuselt laua alt. Ning ta leiab võimaluse koputada põrandal edasi. Ainus idee, mis suudab koputuse lollused tasapisi vaigistada on järjepidev idee teda peatada. Järjepidevalt proovida teda peatada. Järjepidevalt summutada ta heli. Järjepidevalt harjutada end ta eemaldada.
Ma tean kõike ja samas mitte midagi. Mu sees elab kõik ja väsib kõik. Ma järejepidevalt äratan end.

Mu sees on paradiis, aga ilmad on lihtsalt natukene külmaks läinud.



No comments: