Ma tunnen, et olen rumal. Rumal, sest loodan ja ootan. Või peaks ütlema naiivne. Kindlasti ka seda. Esimest korda saan ma aru, et olen võimatule nii lähedal. Just - see on võimatu, kuid ometi olen pürginud palju. Lausa käega katsutav.
Ma tean... ma tean, et peaksin kõik need tunded alla suruma. Kuid miski minust võitleb. Mida lähemale ma jõuan, seda rohkem ma tahan - ning seda valusam on kukkumine. Kuid miskipärast ma ikka üritan. See tekitab minus hetkelist rahu ja õnne. See unistamine. Ma naeran ja suudan säilitada optimismi.
Ma kuulen teiste mõtteid. Need lausuvad, et on õnnelikud minu üle. Kuid miski ka nende sees ütleb, et see jaht on ajaraisk. "Vaene, sini-silmne tüdruk," loen välja ma nende silmadest. Kuid mida kuulen enda seest? Kas ma tahan seda ka nii palju, kui ma välja näitan? Ma ei tea. Aga eks aeg annab arutust. Elame, näeme. Praegu olen õnnelik ja see on peamine.
Ma oskan ikka alati pilvedes hõljuda. See on narr. Mu mõistus justkui keelab seda. Aga siiski elan ma unenäos. Ei taju aega, vahemaad. Ei saa aru, et mind eraldab enda õnneavastusest seitse merd ja seitse maad. Muinasjutuline, kuid ikka saan ma haiget.
Ma unistan hetkest, mil suudan need takistused purustada. Minu ja tema ahel. Miski ei seisaks ees. Miski ei rikuks seda. "Rumal... rumal tüdruk," lausun ma endale ja ikka naeran lootusrikkalt.
No comments:
Post a Comment