Enne eksamit ma ei maga

Tuleb nii välja. Kell 10:00 peaksin hakkama eesti keele eksamit sooritama, aga see ei mahu mu mõtetesse.

Lõpetasin just raamatu lugemise, mille lõpus valasin ma krokodillipisaraid. Mitte raamatu pärast, vaid viimase lause pärast: "Mälestus temast, oma parimast sõbrast, kannan ma aga igavesti endaga kaasas." Pärast selle lause lugemist asetasin ma raamatu käest, tõusin istukile ja haarasin ühe pildi oma seinalt. Ma võtsin selle kätte ja tundsin, kuidas ma murdun. Kleepisin selle tagasi seinale ja võtsin järgmise. Ma hakkasin nutma. Hakkasin lausa nutma nii, nagu tegin seda viimati... ma ei mäletagi. Pisaraid, mis sisaldasid nii palju mälestusi ja nii palju... nii palju reaalset valu. Ma vaatasin teda seal pildil koos endaga... Kui öeldakse, et kõigile antakse teine võimalus, siis mulle mitte. Ma igatsen teda, aga... isegi kui ta on praegu minuga, jah, isegi siis ma igatsen teda. Ja isegi, kui ma tahaks oma igatsust leevendada - siis ma ei oska temaga rääkida.

See ei ole hinge valu. See on kui füüsiline valu, mida ma koguaeg üksi olles läbi elaksin.

Viimasel ajal ma ei räägi enam kellelegi. Ei räägi kellegagi. "Nendest" asjadest.