Wednesday, January 2, 2013

Tõuse, jookse ja ära peatu!

Ma olen piisavalt palju saanud viga, haiget ja on olnud liialt kõrgeid kukkumisi. Kuid sellepärast ei kavatse ma jääda mugavusstsooni ja ning leppida kõigega, mis mulle ette visatakse.
Ühel päeval ma naeran selle kõige üle, mis on juhtunud. Rumalad teod, kaotatud lahingud, tühised probleemid - ma naeran kõigi nende üle, sest ma ei taha elada oma kindluses. Ma tahan elada üllatustega, kus neli seina ei hoia mind kinni vaid tuul tõukab mind edasi. Ma tahan riskida ja teha tobedusi, mis tunduvad ajaraiskamisena. Kuid ühte ma tean - ma ei taha muutuda sama turavaliseks.
Ma tahan naerda oma vigade üle ja näha, et elu on naeru väärt. Ning jah, ma nutan kui vaja - kõik tuleb omal ajal. Kuid ma naudin seda, sest ma kunagi ei tea, millal see kõik võib lõppeda. 

Ning üks päev ma ei virise, miks mind ei peatud. Vaid ma tänan, et ma sain ise oma teed voolida.




Kõige õudsam tunne kõikidest vigadest võib olla see, kui jätame elamata ning äkki avastame, et rohkem aega meil ei ole.

No comments: