Vaadata, kuidas ma sulan

Ma armastan hommikusöökide lõhna ja hommikuune vaikust; hommikusi tervitusi ja hommikust õhku. Ma armastan segada päikest õhtuga, vaadata, kuidas see sulab; segada end sellega, vaadata, kuidas ma sulan. Sulatada omavahel õhtused lained, õhtune linn ja õhtune ilm, õhtune mõte ja väsinud keel. Ja siis taas armastada hommikut. Hommiku ootust ja vahel ka tõrjutust päevale; armastan proovida armastada tervet päeva. Aga ma jõuan armastada veel pärastlõunast valguse peegeldust enda voodil, valguse kuma enda nahal ja rattasõidul. Ma õpin armastma tahavaatepeegleid, nädala selgroogu, külma tuult ja igavust. Ma õpin ja proovin armastama hakata igatsust, ootust ja ootamist. Võib-olla seda ei juhtu. Kuid sellest hoolimata ma armastan teatud vabadust ja vabastust, soojust ja selgust, kargust ja kergust.