Ma olen nii kaugel, et ainus võimalus on jääda seisma ja hinnata olukorda. Hinnata, mitte selleks, et tagasi astuda, vaid hinnata enda alust. Kaaluma oma stardiaega ja sammu pikkust, aga jätta kaalumata võimalust mitte liikuda. Olulisuse on kaotanud mu kaua kootud 'miks' ja vananenud 'kuidas'. Tean, et on minek. Teadmata 'miks', 'kuidas' ja nüüd ka 'kuhu'. Hirm kaotuse ees saab selgema pildi, kui mõistan, et kaotust ei ole olnud - on vaid hirm kaotada. Ja hoolimata kartusest ei saa ma kunagi kaotada.
Ja hoolimata päeva tihedusest ja öö valjust pikkusest ma ei soovi, et asjad oleksid läinud teisiti. Tagantjärele mõeldes tagajärgedele oleksin vaid soovinud, et mu silmad oleksid olnud avatud enda ees, sees - mitte otsides mugavat kohta, kuhu toetuda.
Usalda pimesi. Ent põhjusega.
Öö valju pikkus.
Aga mõni hetk enne ööd
vahel takistab tõelist ööd.
No comments:
Post a Comment