Tere tulemast koju

Sa istud vaikuses ja kedagi pole. See ei häiri sind - ei vaikus ega ka olemine. Kui neljapäeva õhtu hakkab tervitama reedet, oled sina selles vaikuses, mis ei hirmuta, ei hammusta ning kohe kindlasti ei tee liiga. Su tuba täitub sinuga ja sina täitud iseenda hingetõmmetega. Oled kohal - tõesti oled kohal - selles ei ole kahtlustki, isegi, kui sa endas kahtled. Asjata. Leidsid oma juured ning nüüd saab tuul sind julgelt kõigutada - julgelt sasida, räsida ja armastada. Ära heitu, kui samm jääb kinni; ära jaga, kui musta-valget arvamust ei ole vaja; ära jookse minema, kui nii vähe on olnud. Jäta end ka iseendale, luba end jätta iseendale - kui palju sa ikka võid endast mööda joosta?
Proovinud ja proovinud ja kartnud. Mitu võimalust sa annad iseendale?

Kuid äkki, mine tea - äkki on see alles esimene...

Tere tulemast koju.
Nüüd on aeg elada.

Minna ja tulla ja olla

Exhaust yourself in the glorious pursuit of of life.

Mu pea on tühi. Täpselt nii tühi kui üks pea saab olla. Ma tahan päästa iseennast ja kõike, kes vajavad, kuid samal ajal ootan päästmist. Mu kodu on täis mind ning mu maailm on täis mu kodu. Soov on joosta, aga rajada peatuspaiga juured. Hirm on jääda... ning ka minna. Raske on tühjale peale seletada, et kõik on hästi; raske on tormi ajal lendu tõustes rahulikult hingata. Nii jube vastikult raske võib olla, aga see on vaid märk sellest, et toimumas on midagi, mis toidab hinge. Midagi, mis tähendab midagigi.
Mu pea on tühi - kui tühi. Kuid mu süda on täis - mind ennast ja kõike, mida armastan. Või keda armastan. Tean nii selgelt, mida soovin ja miks, kuid endale tunnistamine tuleb nii raskelt. On aeg, kus kõik arvamused, kahtlused, meeldimised ja "peaksid-võiksid" tuleb pausile panna. Kõige tähtsama ning armsama kallal tuleb töötada, tuleb seda nautida ning vajadusel paitada. Enda süda vajab rohkem tööd kui me arvame, rohkem tähelepanu kui usume.

Minu minemised ja tulemised jäävad alati tulema ja minema. Sellega pean lihtsalt leppima - sellega tahan leppida, sest ega ilma ei saakski. Nüüd peab aga enda ees vastutuse võtma - pole enam kellegi teha, kuidas ja millal ma õitsen. Tõeline, iseenda järgi elamine hirmutab - kuid on ainus - ainus võimalus. Ainus võimalus elamiseks.

Mu pea on tühi - kuid pole tühi. See on täis mu süda. Ja mu süda on täis mu armastust.

Ei, ma ei arvanud, et ma kohtan sind

ja ometigi sai see teoks. 
Sina olid keegi,
kes tungis läbi kõikide müüride,
kes avas kõik lukustatud uksed... 

Kas tõesti ainult selleks, et minuga kokku saada?

Ja nüüd on minu kord - 
minna läbi kõikide müüride
ja suletud uste sinuni.
Lootuses, et me teed
veel kunagi kohtuvad. 

- Miina Hint

Ja ma istusin ja mõtlesin. Seisin ja lugesin. Ohkasin ja keerutasin. Viskasin pikali ning sulgesin silmad. Vaatasin peeglis endale otsa ning sain aru... sel hetkel ei olnud vaja kedagi otsida - ma rääkisin endale iseendast. 

Mid-summer

I hear the summer breeze

and think

if this isn't good

then I don't know what is. 

. . . . . 

We have our small

Italy in the middle of

Estonia

Full of italian wine,

music

and

soul. 

Mostly soul. 

I start living

I start living.
And by that I don't mean trying.
Or I don't mean starting to.
I don't mean hoping to start living
nor wishing, believing or doing my best.

I start living by

creating this freedom around me

which contains of being mature but breaking it,

thinking about falling but actually flying. 

It contains of small pieces

of which I had forgot, 

leading me and introducing me

to myself. 

I start living and planting seeds
to places I've never been.
Defining myself with ideas not facts.
It seemed dark in the ground,
but spring watered me to come out
and made me blossom in the summer.

I start living by

wanting to go and wanting to stay. 

Around you 

I start living.

Breath away from fingertips

My mind wanders between distant countries
and being here
cuddled up.
Taking my time. And being
easy with myself.
Because either way I'm coming home.
To myself.
And I couldn't be calmer.
Impatience wants to be a part of me.
But I'm not a fan.

But tell me,
who wouldn't be impatient
when home is
so near, right there, just a breath away from your fingertips?

Undress my mind into little pieces

of which I've never seen before.

Water my eyes with tears of laughter

and water my plants with warm embrace. 

Create this little world 

and don't worry about

translation - 

everybody sees life

differently. 

Recovery

Recovery can make you or break you. Mentally. You either give up or force yourself moving forward.

3 months ago my only thought was - what if it won't work out. Was that what I needed to understand what means the most in my life? Was it really necessary to make me stand still so I would understand how much I need to move? How I live to move.

Now I wake up with thoughts of me being better. And by better I mean being in one piece.
I wake up, move myself quietly and thank myself for not giving up. Being easy with myself, yet determined to push myself to unknown zones.
I'm choosing of staying and not even staying but moving on.
My body is a stranger to me and every single day I'm trying to get closer again. Trying to be friends again. Getting to know every bone, every place that needs healing and every muscle whose scared to hurt herself.

If I need a quiet place, I will find it. If I need stories and people to take my mind off from it - they are here - thankfully. And If I want to be happy again... then I need to flow again.

I understood myself after I destroyed myself.
And in the process of fixing myself physically, I found myself mentally and found out, what means the most in everyday life.