Nii ma seisin nagu tänavapost, oodates kuna ma võiksin liikuda. "Kes kannatab see kaua elab." Seega tahtsin lasta Teda enne mind. Kuid Ta peatus. Vaatas oma tumedate silmade ja muheda naeratusega otsa. Sel hetkel ma lugesin Ta mõtteid ja vist... vist natukene, pisut punastasin. Libisesin siis Tema ette ja tegin arglikud sammud minema.
Ning see, kuidas Ta liigub, on imetlusväärne. Ma olin tumm. Sõnatu. Ja kurt olin ka. Sest ma nägin Teda, aga ei kuulnud midagi, mis ümber toimus.
Ja siis ma tantsisin. Tantsisin südame välja nelja tantsuga. Ning tõmbasin riided kõigi ees koridoris ära, et järgmiseks tantsulkaks ennast valmis panna. Ja ma naersin ja värisesin ja hingeldasin ja jooksin uuesti lavale.
"Kas seal on teisi tüdrukuid samasugustes jaaniussi ja röövlikostüümides?" laususin ma ja alles nende naerust sain ma aru, mis ma küsinud olin.
Põgenesin Kristi juurde, intellektikale.
Ma nägin tuttavat nägu ja tahtsin end varjata, kuna ei teadnud, kas Tema mind ära tunneb. Vihje ja asi oli selge. Hea tunne oli. Vaba ja sõprust täis. Naeru ning tundus nagu oleksin temaga juba väiksest peale koos irvitanud ja tuttavad olnud. Jah, väike lisa-efekt oli ka, jalad läksid täitsa nõrgaks.
Ja koju tulles pugisin ma isukalt nagu vana hobune pizzat ja nautisin linnatulesid.
No comments:
Post a Comment