Võin kindlameelselt öelda, et läheksin Temaga lausa maailma lõppu. Muidugi, kui seal maailma lõpus ei pesitseks hiiglased, kes minult Ta ära rööviksid. Tuglase jätame välja. Läheks, kindlasti just temaga. Sest mul ei ole kunagi igav. Isegi, kui ta lahkuks, siis teaksin - et ta on mu kõrval. Ta ei oleks kahepoolne, nagu praegu - reaalsuses. Ta oleks see, kes on Ta minuga. Kuid kas minuga olles on Ta reaalne? Kas on Ta siis aus? Või petab Ta mind ja mu meeli?
Mu maailma lõpp asub seal, kus on need suured ja pehmed asjad. Kus mulle vastutulevad võõrkeelt kõnelevad inimesed, kelle on iga päev naeratus näol. Seal, kus ma olen kaugel kodust. Kuid ma jumaldan seda aega, mil ma seal olen. Ning ma jumaldaks seda veel rohkem, kui tuleksid mulle sinna külla. Kas või natukeseks. Oleksin väga õnnelik.
No comments:
Post a Comment