Sellel mehel polnud kunagi kiire. Isegi, kui oli hiljaks jäämas. Ta ei kiirendanud kunagi oma sammu, liigutusi, eluviisi. Ning tegelikult ei olnud kunagi vaja. Vana rahu ise. Oskas elu nautida nii, nagu soovis. Mu isa on temasse. Ja mina hakkan kalduma ka isasse. Ja ma olen rahul sellega. Saavutan just nii palju, nagu vaja.
Ja inimesed elavad oma elu kiireks. Kiirustavad mõttetult. Võtaks aja maha ja naudiks. Ei, ärge öelge, et pole aega... Alati on.
Kunagi pole tegelikult kiiret.
Igatsen teda.
No comments:
Post a Comment