Öine linn

See linn on täis vaid mind
ja mu veidraid kahepalgelisi sõnu.
Kuid kas öelda kahepalgelisi?
Ei, pigem arusaamatuid.
Ise ei tea, mida mõtlen.
Ise ei tea, mida ütlen.
Pisikeste tänavateede kivid -
ma tunnen julgust nende üle,
tunnen ülevolevust ja upsakust.
Nemad on väiksed
ja teavad tunnetest veel vähem kui mina.
Kuid ma ei astu nende peale,
sest ma tean...
ma tean kui valus on,
kui astutakse minu peale.
(Hommik tuleb ja tallub mu südant',
tallub silmi ja trambib meelte peal.
Sina tuled ja pitsitad mu kõri,
ma olen liiga naiivne,
üksik
üksinda
öises linnas.)