Kummastav

Ta viskus kiiresti põlvili ja puudutas Su kätt. Käsi oli soe, elujõuline ja ergas. Ta pigistas seda pisut ning samal ajal vajusid ta silmist välja hõbevalged pisarad. Kas need olid ehmatusest? Ta ei teadnud. Sina veel vähem, kuna lebasid maas ilma tunneteta. Ta katsus oma käega Su kõri, põski ja jõudis laubani. Tõmbas hella liigutusega oma väiksed sõrmed Su juustest läbi. Vaikus oli hetkeks. Pinev vaikus. Seejärel surus ta oma huuled sinu omade vastu. See kõik toimus nii kiiresti, aga siiski nii aeglaselt. Järsku tõusis ta kärmelt, kohendas tormaka liigutusega püksisääri ja astus sammu eemale. Pööras selja Su poole ja hakkas mõtlikult edasi kõndima. Tagasivaatamata. Õnneotsingule. Ilma sinuta.

Hispaaniast kõnelen pisut hiljem.