Thursday, February 2, 2017

Mu pea on lõngakera

Mu pea on lõngakera. Või mu peas on lõngakera. Ei näe, kumba pidi ta eksiseerib.
Kuid näen, kui sassis see lõngakera on. Segamini. Otsasid ei näe. Põiminud ja pusas.
Närviliselt raputan seda, kiiruga lahti proovinud harutada. Räsinult väsinud, väsinult räsinud. Rapsinud ta rohkem sõlme, pingule, pisut katki. Kannatamatult proovinud parandada. Kiskunud end ühte suunda, teise ja kolmandasse ja neljandasse ja viiendasse ja kuuendasse. Võib-olla ka seistmendasse.
Kaks otsa on alati. Otsad ei ole kadunud. Ma lihtsalt ei näe neid.
Tasahaaval arutada üks sõlm. Teine. Puhata. Siis kolmas ja neljas ja viies ja kuues ja suur seitsmes ja... ma ei tea, palju neid on seal. Tasahaaval sõlmida lahti kõik põimunud osad. Tasahaaval. Kuid kindlasti seda tehes.

Kaks otsa on alati.
Püüan nad nüüd kinni.


No comments: