Passiivne agressiivsus lõhkes

Mina ei ole mina, aga mina peab väga lugu sellest, kui te lasete mul võidelda. Punnitada. Ja proovida. Mitte apaatseks jääda. Tunda midagigi. Näidata kui hästi kõik on. Näidata, mis vajab heaks mõtlemist. Näidata, mis on tegelikult halvasti... ja vajab suurpuhastust. Vahel ma väsin ja näitan seda välja, vahel ma pööran värskest õhust tingituna 180 kraadi ja pühin sellega une. Ma ei ole kindel, mis viisil on õige või vale; ma ei ole kindel, kas ma üldse tean, mis on õige ja mis vale. Mu mõistus külvab prahti, mida ise toodan... ning ma istun ja sorteerin seda. Teadmata, mille peaksin ära viskama ning milline mõtetest kõlbab taaskasutada. Teadmata. Teadmata, kas usun tõde või vale -- teadmata, et olen saanud skeptikuks, kes ei tee enam vahet aususel ja petisel.

Ma väga vabandan ette kõige pärast, mis on tulemas. Passiivne agressiivsus lõhkes ja ma ei soovi enam seda edasi kanda. Soovin ennast kätel kanda. Sest siis jaksan ka teisi, ka neid, kes soovivad armastada.