Usalda ennast ja koputa

Kaua ikka seista ühe ukse taga ja oodata, et see avaneb? Oodata, et sealt võtab sind vastu just see rütm, milles su keha kaotab kontrolli; see muusika, millesse võid uppuda; ning need käed, mis on valmis soojaks tervituseks?

Me võime oodata ja oodata. Kuid ükski uks ei avane ilma koputuseta.
Me võime oodata ja loota, et see avaneb siis, kui sealt on keegi enda eesmärkidel nõus lahkuma.
Me võime loota ja hinge kinni hoida. Kuid me ei saa midagi uut enda ellu, kui käsitleme asju vanal viisil.

Ning siis on meil valik, mis võib hirmutada ja panna südame ärevusepiiril värisema. Me loeme kolmeni ja koputame. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Ei tulda uksele vastu? Või tänatakse koputuse eest ning sulgetakse see taas? Ja kas see ongi see "kõige hullem"?
See on vaid usaldamine, et järgmine samm on meie enda kätes.