Ohutu filter

Miks ei tee ma seda, mida tunnen, et peaksin tegema? Mitte isegi seda, mida tahaksin teha - vaid just nimelt seda, mida peaksin tegema, milleks olen tulnud ja mida loodud tegema.

Nii väga kui üks inimlik hing ka ei sooviks eksida või kardaks eksida - nii samuti on muidugi ka minuga. Võib-olla ei ole asi kartuses. Lugu on haiget saamises ning see kõlab justkui nii nagu oleksin elus läbi elanud palju ebaõnnestumisi - ei. Aga ma olen viimaste aegade seikade tõttu loonud endale võõra filtri, kes lepib paratamatusega ega julge end raputada lahti rutiinist.
Muidugi on teatud filtrite omamine kasulik - kohtudes uute inimestega, olles võõras situatsioonis või seistes silmitsi uue informatsiooniga. Kuid minu enda ja maailma vahel ei tohiks olla filtrit. See õudne plastik on mind ära lõiganud mu loomupärastest tegevustest, soovidest ja kreatiivsusest.
Ma ei karda eksida, kuna seda tuleb igapäevaselt ette. Küll aga kardan endale haiget teha ning teada saada: "Äkki ma ei tunnegi tegelikult oma loomust? Võib-olla olen temast valesti aru saanud?"
See on hirm ja kartus emotsioonide ning iseenda ees. Mugavdada ennast olukordadega, sest nii on kohane ja kindel. Ohutu... Ohutu on täpne sõna.
Mul on filtri taga väga ohutu viibida. Teades, et siin on mugav, siin on kindlam ja ambitsioonitum. Ühel hetkel avastasin, et ma ei peida tervet end filtri taha. Minu loomus ja kreatiivsus on jäänud teisele poole filtrit. Ma olen pooleks. Mu hing vaatab läbi filtri eksinud soove... Ma vaatan läbi aiaprao ning ei lähe endale appi.
Ma võiksin olukorraga lihtsalt leppida ning saada aru, et võib-olla selline ongi elu... ning samal ajal endale päevade lõpuni sisestada: "Mis siis kui...?" Mis siis kui ma oleksin endale appi läinud; mis siis kui ma oleksin proovinud; mis siis kui ma oleksin jätnud oma mugavustsooni; mis siis kui ma oleksin koputanud.
Mis siis kui...?

Ma võtsin vastu otsuse, kuidas filtri kaotamiseks ma pean tegema ära KÕIK need asjad, mis tekitavad minu sees "Mis siis kui..." efekti.
Noh... ja kui ebaõnnestun - vähemalt siis, ei mõtle ma ealeski enam proovimata ja tegemata jäänud asjadele.
Ja mis siis kui... ma olen enesekindel, et õnnestun?

Tsiteeriks oma ema: "Ole oma soovidega ettevaatlik, need kipuvad täide minema."
Sobib.